Olen väga mures oma 14-aastase poja pärast. Eile tuli ta sõbra sünnipäevalt koju midagi tarvitanult. Algul valetas, et pole midagi võtnud, kuid pika pinnimise peale väitis et jõi alkoholi pool klaasi. Varem pole alkoholiga mineid probleeme olnud, kuid mine sa tea, äkki mina pole lihtsalt peale sattunud.Täna leidsin tema toast ka tubakat. Sellega oli meil ka kevadel suur probleem, mis sai minu arvates lahendatud. Ta ise ka tunnistas, et oli rumal ja sai aru, et ega see talle kasuks tule. Ma ei saa tast praegu üldse aru. Kui me räägime, on ta arukas ja mõistlik, nagu täiskasvanu, kuid siis teeb nii. Koolis läheb tal väga hästi, tegeleb spordiga, suhted on meil head, sõpru on ka piisavalt. Kardan tema pärast väga. Mida teha ja kuidas käituda, et edaspidi enam mõnuainetega probleeme poleks?
Teie poolt kirjeldatud mure seoses erinevate mõnuainete tarbimisega on selline, mis on tänapäeval tuttav väga paljudele lastevanematele üle maailma. Aastakümnete jooksul on varasemaks muutunud ka see iga, mil lapsed hakkavad aineid proovima. Ja siin võib tekkida väärtuskonflikt – vanemad soovivad, et nende laps hoiduks aineteks ja seeläbi ennetaks võimalikke probleeme edasises elus. Kuid laps tahab teada, millega on tegemist või näeb, et teised kasutavad (reaalses elus, meediast vmt) ja tema jaoks on oluline/väärtuslik olla teiste moodi/olla sama hea kui teised. Väärtuskonflikti puhul on lihtsast keelamisest-karistamisest tõhusam ja pikaajalisemaid tulemusi andev see kui lapsega rääkida erinevatest väärtustest, sellest mis on mingi aine tarbimise mõjud nüüd ja negatiivsed tagajärjed millalgi hiljem (ja siinkohal tasub meeles pidada, et lapse jaoks on aeg, millal ta on nt 40 ja kopsuvähiga, alles kusagil utoopilises kauguses). On tähtis olla ise positiivseks eeskujuks, sest kui öelda näiteks, et suitsetamine on halb ja ise suitsetada, siis ei oleks teie jutt lapse jaoks usaldusväärne. Millest võib ka kasu olla on see kui tuua näiteid reaalsest elust ja on hea kui oleks tegemist kellegagi, kes on lapse jaoks autoriteetne (nt mida tema lemmiknäitleja, sportlane sel teemal on öelnud, kuidas käitub) või temaealine. Seega, on oluline aidata lapsel mõista, millised on tema käitumise võimalikud halvad tagajärjed, mis võivad välja tulla mõni aasta või mitmeid kümneid aastaid hiljem. On ka hea kui nende jutuajamiste käigus väljendate enda muret tema tuleviku pärast. Kõik see aitab lapsel võtta rohkem vastutust enda käitumise pärast, ta on motiveeritum enda käitumise muutmiseks ning nii on ka suurem tõenäosus, et muutus on püsiv (nt. ei saa temast suitsetajat). Kindlasti on otstarbekas kuulata, millised on lapse enda mõtted ainete ja nende tarvitamisega seos ning mida mõtlevad ka tema sõbrad, suhtlusringkond. Võib ka olla, et saate niimoodi teada oma lapse muredest. Näiteks võib olla, et ta ei tahaks suitsu teha, aga kardab, et kui ta ei tee ja teised teevad, siis hakatakse temast halvasti mõtlema. Või et teised pakuvad ja ta ei oska keelduda nii, et teised ei tüütaks pool õhtut pakkumistega. Siinkohal oleks siis ka võimalus oma kogemusi jagada, kuidas sellises olukorras käituda.
Käitumise muutmisel, kasvamisel ja erinevate mõnuainetega kokku puutumisel (nt. kusagil peol keegi teine tarvitab) on üsna tavapärane, et tundub, nagu oleks kõik juba selgeks räägitud. Kuid siis millalgi hiljem kõik kordub, nagu teil suitsudega seoses. Selline asi on suhteliselt tavapärane, sest ahvatlusi ja erinevaid olukordi on elus palju ning väärtuste kujunemine võtab aega. Selle kõige juures on väga oluline, et lapsel on oma vanematega soojad ja usalduslikud suhted. Nii on tal võimalik tunnistada enda eksimusi ja koos leida võimalusi olukorra lahendamiseks ja/või ennetamiseks. Teie postitusest jääb mulje, et teil on pojaga hea suhe, mis võimaldab ka probleemidest rääkimist. Usun, et mõistva suhtumise, enda väärtuste ja hirmude selgitamise ning tema ära kuulamise ja mõistmise abil on teil võimalik sellest keerulisest (eel)puberteedi east läbi tulla nii, et kõik läheb hästi.