Olen 19- aastane noor naine. Kaks kuud tagasi laksin euroopasse reisima oma noormehega. Tema oli eestis proovinud ule aasta tood leida, kuid kahjuks tulutult. Mina lopetasin just kooli ja otsustasin, et enne ulikooli astumist tahaks naha maid ja kogeda seiklusi. Praeguseks oleme joudnud Kreeta saarele, kus oleme elanud umbes kolm nadalat. Paar paeva tagasi aga avastasin ma ullatusega, et olen eneseteadmata rase. Tegin koduse rsedustesti ja kaisin testimas ka haiglas. Kaisin ka ultrahelis, kus sain teada, et olen olnud nii juba 4.kuud. Ma ei saanud sellest varem aru, kuna mu keha ei andnud mingisuguseid marke sellest, et ma rase olen. Ja mu periood on tavaliselt olnud vaga ebaregulaarne ja mul on olnud varemgi nii, et paevi pole kuid ja ma arvasin, et seekord on ka nii. Mu olukorra teeb raskeks see, et siin Kreetal pole meil raha ja lootsime hakkama saada hooajatoodega nt. oliivide korjamine vms. Aga nuud teades, et aprillis sunnib meile poeg ei tea ma kuidas hakkama saada.Me ei tea kuidas ja kunas vanematele teatada enda vanematega raakides, kardan ma et nad teeksid minu ja mu noormehe elu usna voimatuks, suudistades teda. Tegelikult ei tea ma mitte midagi, mis hakkab toimuma, kas mul oleks parem jaada siia voi tulla eestisse, ja millised on toetused eestist (nt emapalk). Hetkel plaanime me jaada siia ja koguda raha testide jaoks mis on vaja teha usna pea. Motlesime et parem oleks mile kolmele, et oleksime monda aega siin saarel ja vb minna enne aprilli eestisse, et seal sunnitada ja otsida mingi variant. Me peaksime jaama siia, sest kahekesi lendamine tuleks meile kallim kui nende testide kulud siin. Praegu olen lihtsalt suures segaduses ja ei tea, kust informatsiooni saada, kuhu poorduda ja kellega raakida. Pole isegi kindel, et kas see koht on ikkagi oige koht kuhu oma mure kirjutada aga kui keegi oskaks anda mingisugust nou, voi teab kust voiks mingit infot saada oleks sellest suur suur abi.
Lapse tulek on ikka rõõmustamist väärt sündmus, nii et kõige esmalt soovin teile õnne. Mõistagi kaasneb lapse sünniga ka omajagu muret, seda enam siis, kui laps sünnib planeerimatult, nagu teiega juhtus.
Vahel öeldakse, et kodus toetavad paljad seinadki. Minu jaoks seostub see ütlus eelkõige sellega, et koju Eestisse tagasi tulles on teil ikka loota mingigi sotsiaalse võrgustiku (vanemad, sõbrad, sugulased) toele, mis võõral maal ilmselt puudub. Ehk oleks mehel võimalik Eestis tööd leida ja nii pere majanduslikku olukorda kindlustada. Kirjutate, et uurite eelkõige kohapealseid võimalusi - mõistagi on see teie ühine otsus, kus ja kuidas eluga edasi plaanite minna. Kui tundub, et ka Kreetal on võimalik teie olukorras nii toime tulla, et keegi kannatada ei saa - siis miks mitte jääda kohapeale. Jutt hooajatööle lootmisest paneb mind siiski kahtlema, kas see võiks olla hea olukord noorele perele, kus on väike laps. Mis saab siis, kui hooajatöö lõpeb ja uut tööd ei leia? Eestiski on tööd keerukas saada, ent siin on teil kindlasti sõbrad-tuttavad, kelle kaudu ehk oleks võimalik tööd leida.
Kui Eestisse tuleku oluline takistus on "et mis vanemad ütlevad", et äkki nad süüdistavad või teevad elu võimatuks, siis tasub mõelda sellele, et teie koos elukaaslasega olete ju täiskasvanud inimesed, kes ise vastutavad oma tegude eest. Te ei ole enam lapsed, kes pahategude eest riielda saavad. Lapse saamine on tõsine samm täiskasvanute maailma.
Ma ei tea küll konktreetset olukorda, kuid võib ju ka olla, et vanemad (pärast esimest ehmatust) hoopis rõõmustavad vanavanemateks saamise üle ja on nõus teid ehk ka rahaliselt toetama, kuni teie elukaaslane töö leiab ning aitama hiljem last hoida jms.
Vanemapalka makstakse Eestis ka mittetöötavale vanemale, sel juhul miinimummääras, 2010. aastal on see summa kuus 4350 krooni. Mittetöötavale vanemale hakatakse vanemahüvitist maksma alates lapse sünnist. Nii et miinimummäär emapalka on igal juhul tagatud, ja kui tööd ei ole, on seegi palju parem kui mitte midagi.
