tere olen 12 aastane , läksime tülli klassi iidoliga , kes omakorda suutis tervele klassile minust midagi kokku rääkida nii et peaaegu keegi ei suhtle minuga ja mind jõllitatakse põlgava pilguga ,minust on igasuguseid labasusi kirjutatud kooli seintele , bussi peatustesse ,isegi linna (pinkidele ,poe seintele) .Mida ma tegema peaks ,sekkuvad vanemad olen kitupunn ,politseisse minna ei saa kuna minu asju pole ju võetud .
Oled väga keerulises olukorras ja soovin Sulle meelekindlust sellega toime tulla. Kindlasti on seda raske taluda, kui ka teised Sinu halvustamisega kaasa lähevad. Vahel on nii, et suudad mõistusega võtta, et Sa tegelikult pole see ja teine (mida iganes seintele kirjutatakse), kuid haiget tegev ja vihale ajav on ikkagi. Kui nüüd mõelda, et labasuste kirjutajad ja Sinust laimujuttude levitajate taotlus ongi Sulle haiget teha, Sind ärritada ja kui nad näevad, et mõjub, lähedki närvi, siis tunnevad nad ilmselt rahulolu, et toimib. Seega parim, mida Sa enda jaoks teha saaksid on see, et Sa suudaksid jääda selliseks nagu oled, ei läheks kaasa ja hakkaks samamoodi tagasi tegema, ei muutuks samasuguseks. Sel juhul võib kogu lugu kiiremini vaibuda, kuna mõju pole selline, mida oodati.
See aga ei tähenda seda, et peaksid eitama, et Sulle on see solvav. Seda võid julgelt ka välja öelda, oma arvamust väljendada, kuid ilma, et Sa teiste kohta ise sõimusõnu kasutaksid. Võid näiteks öelda, et selline käitumine teiste poolt on Sinu jaoks solvav, nõme, mõttetu, ebaõiglane vms. Just käitumine, mitte inimesed ise. Näita ise, et suudada olla teistsugune, endast lugupidav.
Mulle meeldib see, et suudad näha olukorras ka häid külgi, näiteks seda, mis teeb üksi olemise talutavaks või koguni eeliseks. Samas on väga tähtis leida kedagi, kes oleks Sind toetav ja mõistev. Kas Sul on keegi, kes ei ole Sinu vastu pööranud? Proovi nendega kontakti hoida, rääkida, olla rohkem koos. Sinu kiusajad peaksid nägema, et kõik ei ole nende kambas ja nende tegusid heakskiitvad. Kui oma klassist on praegu raske kaaslasi leida, siis mõtle läbi teised tuttavad.
Saan aru, et kaebaja olla Sa ei taha, seda tiitlit oleks ilmselt samuti raske taluda, see annaks jälle põhjust Sinust seintele kirjutada ja Sind muul moel alandada. Küll aga võiks olla mõistlik leida mõni täiskasvanu, kellega saaksid oma lugu usaldada ning koos välja mõelda, mida teha. On see näitkes koolipsühholoog, sotsiaalpedagoog, mõni mõistev õpetaja, huvijuht, treener või sõbra vanemad, peaasi, et on keegi, kellesse usud, et ta mõistab Sind. Mina usun, et ikka on keegi, kes arvestab ka Sinu soovi, kui Sa ei taha, et ta teeks midagi, mis Sulle ei sobi, seega saaksid teda tõepoolest usaldada ka selles, mida ette võtta. Niisiis, ära jää oma murega üksi.
Usun, et isegi need, kes praegu on kaasa läinud Sinu laimamisega, ei tee seda tingimata rõõmuga, pigem ei ole paljudel julgust iidolite vastu olla. Sina aga suudad (isegi kui see on sunnitud olukord) ja seda märgatakse ja hinnatakse, kuigi ei näidata välja.
Samuti on oluline, et suudaksid mõelda, et Sina ei ole seetõttu halvem, rumalam, süüdi jne kui keegi Sinu kohta rumalaid sõnu oskab välja mõelda.
Kogu lugu leiaks siis lõplikku lahenduse, kui saaksid selle ühe tegelasega (iidoliga) omavahel rääkida ja rahu sõlmida. Te ei pea tingimata sõbraks hakkama, kuid rääkida saamine on tähtis. Ilmselt tunneb temagi end halvasti ja sellest on võimalik ka ausalt rääkida.
Soovin, et Sul jätkuks meelekindlust ja leiaksid inimesi, keda usaldada.
Kirjuta peagi, kuidas Sul läheb.
