Probleem selline, et minu 16-aastane õetütar planeerib rasedaks jääda...
Minu arvates on ta selleks liiga noor ning ka tema arusaamad lapse saamisest ning kasvatamisest ei ole päris õiged...
Üritasin talle seletada, et lapse kasvatamine on siiski 24/7 töö, kuid tema rääkis ainult nunnudest riietest ja armsast vankrist...
Olgu öeldud, et õde töötab välismaal ning satub Eestisse harva, tüdruk elab suurema osa ajast oma isa või vanaema juures.
Mida peaks tegema, et selgitada talle, et sellise asjaga on aega küll ning kiiret pole kuskile, samas mitte kaotades tema usaldust ega mitte olla näägutav tädi...
Hooliva tädina paneb selline jutt teismelise tüdruku suust Teid loomulikult muretsema. Paistab, et tahaksite teda mõjutada ja panna olukorrale mõtlema ka teistest vaatenurkadest, rikkumata samas head läbisaamist ja omavahelist usaldust. Kahtlemata on see usaldus olemas, kui tütarlaps selliseid unistusi jagab.
On üsna tõenäoline, et püüdes teda oma seisukohtade õigsuses veenda, kohtate pigem vastupanu või endassetõmbumist. Enne oma seisukohtadega lagedale tulekut võiks püüda teda mõista: millised soove ja vajadusi tema unistus täidaks? Kirjutate, et ta on emast eemal. Kas lapsesaamissoovi taga võib peituda lähedus- ja hoolitsusvajadus, üksindus, kokkukuuluvusvajadus? On tal oma poiss-sõber, kellesse ta on sügavalt armunud ja unistab nüüd kogu eluks kokkujäämisest?
Kuidas tal läheb isa ja vanaemaga? Võimalik on ka alateadlik soov nende eestkostest pääseda, omaette elu peale saada. Noored ei oska sageli oma tegelikke vajadusi mõista ja sõnastada. Mitmedki noorelt pere loonud on aastaid hiljem öelnud, et tegelikult tahtsid nad vaid kodust pääseda ja lapsesaamine paistis selleks sobiv võimalus.
Mõista, millised vajadused ja ajendid on Teie õetütrel, saate teda südamega kuulates ehk psühholoogide keeles aktiivselt kuulates. See tähendab kuulamist sügavuti, sooviga mõista ka sõnade taha jäävat: rääkija tundeid ja tegelikke vajadusi. Kuuldut ja mõistetut oma sõnadega väljendades aitate rääkijal näha iseenda sisse, olles talle justkui sisemiseks peegliks, seepärast nimetatakse seda ka peegeldamiseks.
Alustada võiks näiteks: Sa oled korduvalt rääkinud, et tahaksid last saada. Su jutt on mind hirmutanud ja ma püüdsin sind ümber veenda. Tegelikult ma polegi aru saanud, kuidas Sul sellised mõtted on tulnud. Oled mulle oluline inimene Tahaksin sind mõista. Mul oleks hea meel, kui räägiksid lähemalt, kuidas sul see soov tuli.
Kui olete ära kuulanud, püüdnud mõista ja peegeldanud, võiks olla paus, kui kuuldut seeditakse. Ja seejärel oma seisukohti selgitades võiks alata sellega, mis on tõsi: Ma hoolin sinust ja soovin, et sa oleks oma elu ja valikute üle õnnelik. Sinust vanemana mõtlen ma asjadele ka teistest vaatenurkadest ja sooviksin neid sinuga jagada, et saaksime ka nende üle arutleda.
Kui Teil on tuua näiteid oma elust või tuttavatest, kes on mingil moel hiljem oma valikuid kahetsenud, seisukohti ümber hinnanud vms, siis need on teretulnud. Ka võiks lasta temal kaasa mõelda ja välja pakkuda, mida mingi valik endaga kaasa toob. Oma elukogemusele toetudes on teil võimalik sõnadega maalida pilte võimalikest eelolevatest olukordadest, millele tema mõelda ei oska.
Kui olete mõistnud tema tegelikke vajadusi, saate koos arutleda ja otsida muid võimalusi nende rahuldamiseks. Kui asi on näiteks lihtsalt selles, et lapsed on nunnud ja tahaks nendega rohkem tegeleda, võib kõne alla tulla näiteks lapsehoidjaks olemine.
Kui kuulate südamega, peegeldate, väldite moraliseerimist, olete selge, konkreetne ja ütlete lõpus ka välja, et keegi ei saa teise eest valikuid teha, kuid olete tema jaoks olemas, et koos arutleda ja kaaluda, ei peaks omavaheline läbisaamine kahjustuma, vaid veelgi paranema. Minu arust on väga oluline, et olukorras, kus ema on kaugel, on noorel inimesel teie näol olemas lähedane, keda usaldada. Täiskasvanulik mõtlemine küpsebki ainult läbi arutluste, kus ärakuulamisel on võtmeroll.
Lähemalt aktiivsest kuulamisest ja väärtusvastuolude käsitlemisest saate lugeda Th. Gordoni raamatust "tark lapsevanem".
