Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Noortefoorum :: Segaduses.

K
Külaline
Postitatud 20.05.2009 kell 19:27
Tere!
Mina pöördun teie poole, kuna ma olen viimasel ajal tohutus segaduses.

Ma olen äsja 16.aastaseks saanud tüdruk ja hakkan lõpetama põhikooli. Mu suurim probleem on, kuidas õppida eksamiteks nii, et need edukalt ära teha. 9.klassis pole ma enam suutnud nii keskendunult õppida kui varem, ma teen küll kodused ülesanded ära (vaevaga) ja õpin kontrolltöödeks, kuid ainult üheks tunniks, nii et hiljem ma õpitut ei mäletagi. Olen neljadele ja viitele ära ikka suutnud enamus töid teha ja tunnistusele kolmi pole tulnud õnneks. Kuid nüüd on eksamid ukse taga ja ma soovin, et te soovitaksite, kuidas end kokku võtta, et eksamid suurepäraselt ära teha.

Siis on mul veel tunne nagu ma oleks katki või mul oleks midagi puudu, ma olen kurb, masenduses ja mulle tundub, et ma ei tunne iseennast eriti hästi. Ma ei viitsi midagi enam teha (nt. õppida, jooksmas käia ja ma olen oma kassile üha vähem tähelepanu pöörama hakanud ja ei viitsi enam temaga tegeleda nagu ennem). Mu päevad näevad välja sellised, et peale koolist koju tulemist lähen arvuti taha, siis vaatan telekat kuni u. kella 21.00-ni ja, siis hakkan alles õppima, kuna ennem pole viitsimist õppida. Mul on kõigest huvipuudus, ainult arvutis viitsin muusikat kuulata ja vahel telekast midagi huvitavat vaadata. Mul on sellisest elust juba kopp ees ja ma tahan olla jälle õnnelik, elurõõmus ja aktiivne. Ma ei tea, kuid mulle tundub, et ma olen täielik pubekas, et mul selline iseloom on sisse tulnud, kuid ma tahan sellest kõigest välja tulla.

Siis veel see, et ma tahaksin käituda nii nagu ma tahaksin ja õigeks pean. Näiteks on mõned mu klassikaaslased kahepalgelised minu arvates ja käituvad vahel väga nõmedalt kaasõpilastega või õpetajatega, kuid ma ei ütle neile, mida ma neist või nende käitumisest arvan, kuid ma tahaksin leida endas seda julgust ja enesekindlust, et näidata koht kätte inimestele, kes käituvad koguaeg nõmedalt või ebaõiglaselt. Ma otsustasin ka kooli vahetada nii et oleks õige aeg leida iseennast ja enesekindlust ja julgust endas, et käituda nii nagu ma õigeks pean.


Palun, aidake mind, kuidas ma saaksin keskenduda õppimiseks, kuidas muutuda jälle õnnelikuks ja leida iseennast ja kuidas käituda julgelt ja enesekindlalt vastikute inimestega. Psühholoogi juurde ka ei taha pöörduda, kuna endal pole raha ja ei taha vanematele ka rääkida, et ma olen masenduses ja neilt raha küsida. Kas oleks võimalik, kuidagi muud moodi oma probleeme lahendada. Pealegi pole mul tõelisi sõpru, kellele rääkida, mida tunnen, kuigi ma saan oma klassikaaslastega suhteliselt hästi läbi, ei ole mul tõelist sõpra nende hulgast.

Loodan, et saite mu jutust aru.

Ettetänades,
K.
Meelike Saarna
Pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja
Postitatud 22.05.2009 kell 23:47
Kirjutad, et oled kurb, ei suuda õppimisele keskenduda ja kõik see teeb sind murelikuks. Hea on meeles pidada, et igaühe muutuse võti on tema enda sees. Mitte keegi peale sinu enda ei saa muuta sind ja sinu elu. Mõnes mõttes täpselt nii lihtne see ongi: kui tahad olla õnnelik, elurõõmus ja aktiivne, siis lihtsalt ole!
Miskipärast aga oled valinud hoopis kurvameelsuse, huvipuuduse, tujutuse.
Mis võiks olla põhjus?
Inimene ei tee midagi niisama, alati on põhjus. Meie käitumist, tundeid ja mõtteid mõjutab olulisena see, millised meie vajadused on kaetud ja millised neist on katmata. Tõsi – sellest on vahel raske aru saada. Inimene on osav peitusemängija, ta ei pruugi (ei julge, ei taha) endale tunnistada, mida tal tegelikult vaja on. Selle asemel, et tegutseda oma sügavama (olulisema) vajaduse katmise nimel, asendab ta selle vähemolulisega, sest nii on turvalisem ja lihtsam. Kuid asendus on ikkagi vaid asendus, vajadus kripeldab meis ikkagi edasi... Sellise peitusemängu juures ongi sage juhtuma, et oleme kurvad – aga ei tea miks, et asjad ei õnnestu – aga ei oska seletust leida. Seletused on ikka meie sees. Vahel tuleb iseennast koorida nagu sibulat, et tuumani jõuda. Midagi ei juhtu ootamatult, igal sündmusel, meeleolul, käitumisel on oma ajalugu – või juurikas või saba. Elu on protsess.
Mis on sinu praeguse kurvameeluse ajalugu? Kaua see on kestnud? Milleks sul seda vaja on? Mida oled püüdnud teha selle ületamiseks? Mis on lähiminevikus juhtunud sinuga, sinu suhetega, sinu eluga? Millised on üldse sinu lähisuhted? Kuidas saad läbi vanemate, sõpradega?
Kogu see joru küsimusi, kui neile vastuseid otsida, võib sind edasi aidata.
Ja muidugi ei maksa oma iga unustada. Ühel päeval taevani õnnelik, teisel päeval mustas masenduses – sinu ea juurde kuulubki suur tunnete kõikumine.
Arvan, et jutuajamised sulle tähtsate inimestega on olulised. Rääkimine on esimene asi, mis leevendab pinget – ja seda, tundub, oled sa endasse kõvasti korjanud. Kirjutad, et sul pole õigeid sõpru ja ka vanematele ei taha oma meeleolust rääkida. Ehk ikka proovid ja leiad kellegi, kes on valmis sind kuulama ja mõistma. Head suhted on vajalikud igale inimesele, ükski internetikirjavahetus ei anna seda, mida annab reaalne suhe, ehe kontakt. Kuigi üksindus on inimesele aeg-ajalt hädavajalik, ei ole keegi meist loodud olemagi üksinda. Ei maksa karta suhteid ega põlata neid, kelle põhimõtted tunduvad sulle võõrad või arusaamatud. Igaühel on õigus olla erinev. See, et nn issanda loomaaed nii suur ja eripalgeline on, annab elule palju värvi juurde. Sinul on õigus jääda iseendaks - kui selles edusamme teed, siis on see samuti rõõmu allikas.
Mis puutub eksamitesse, siis siin on ehk abiks üldisem ajajuhtimise põhimõte: kui kukil on väga palju kohustusi-ülesandeid, siis on tark teha asju ükshaaval. Keskendu käesolevale ülesandele, mõtlemata ülejäänud kümnele, mis pärast seda ees ootavad. Oluline on oskus ennast motiveerida/premeerida ja pikkida kohustuste vahele rõõmupakkuvaid tegevusi.

1 lugeja arvab, et see vastus oli abistav.

Kas see vastus oli abistav?
Näita kõiki postitusi (5)

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!