ma arvan et kõikidel on olnud siit inimene kellest ta sissevõetud on / on olnud . minul oli poiss kes oli minust 4 aastat vanem , tema on 18 ja mina 14 . me saime tuttavaks ühel järjekordsel peol (nüüd oleme juba kaks ja pool kuud koos olnud). Ma kirjutasin oma salapäevikusse (minu veidrus) mida ma tundsin ja mida ma tahtsin .. Ma kirjutasin sinna sellest kuidas me poisiga vahekorda sattusime , sellest et mul oli valus ja kõigest sellisest isiklikust. Ühel päeval tuli ema minu juurde ja teatas et ta luges mu päevikut ma läksin väga endast välja ja ütlesin talle et tal ei ole mingit õigust seda lugeda , et see on minu isiklik asi . Ema muidugi karjus vastu et niikaua kuni ma kaheksateist ei ole on kõik asjad mis mulle kuuluvad ka tema omad ja et tal on õigus teada mis minu elus toimub .. Hakkasin nutma aga siiski üritasin talle selgeks teha et ma räägin talle siis kui ma tunnen et tahan rääkida , et peale sellist nuhkimist ei taha ma talle üldse sellistest asjadest rääkida ja et ma ei saa teda usaldada . Ema karjus veel minu peale et miks ma selliseid asju teen nagu seal salapäevikus kirjas on ja siis lahkus toast .
mida ma valesti tegin ? ma oleks talle sellest ju nagunii rääkinud, aga ma tahsin ennem julgust koguda . Ma ei saa aru miks ema mu peale karjus kui ma ei jäänud rasedaks ega midagi ja mul olid sele poisi vastu väga tugevad tunded .
Sinu nördimus on arusaadav päevikut kirjutades me ju enamjaolt ei ole arvestanud sellega, et keegi loeb seda ilma meie loata. Tähtsad sündmused meie elus, üleelamised vajavad analüüsimiseks ja nn seedimiseks kuskil mahalaadimist - kas rääkimist, või kirjapanemist. Päevikus on kirjas vahetud tunded ja mõtted. Sellisel määral eneseavamine teeb tihti inimese väga haavatavaks, relvituks seetõttu tihti ei usaldatagi kõige tundlikumaid teemasid rääkida isegi mitte lähedastele (kuna reaktsioon võib olla ootamatu, mõnikord mittesoovitav) vaid turvalisem on see panna paberile. Sinu pahameel, et ema on tunginud sellisel moel Sinu päeviku saladustesse on igati mõistetav.
Sinu kirjast võib välja lugeda lisaks nördimuse ja pahameele tundele ka arusaamatust ema reaktsiooni pärast. Arvan, et Sinu ema käitumise taga on mure Sinu tervise ja heaolu pärast. Ükskõik kui totralt see ka ei kõlaks - seksuaalkäitumine on seotud suurte riskidega, mida tuleb arvesse võtta (haigused, rasestumine) see pole vaid meelelahutus ja nauding. Tihtilugu ei oska vanemad väljendada lastele oma tegelikke tundeid (mure, hool, hirm, armastus). Ning pahatihti väljendatakse ilusaid tundeid hoopis ärrituse, viha maski all. Nii arvan juhtus see ka Sinuga: ema käitumine oli tingitud murest ja hirmust, mitte tahtmisest Sulle raskusi tekitada. Ema käitumine et ta otsis/leidis ja luges Sinu päevikut võib ka tõlgendada kui soovi saada Sinu tegemistest rohkem osa, saada teadmist et Sinuga on kõik korras. Kahtlemata ei saa sellist viisi heaks kiita, kuid võib püüda ju motiive mõista.
Minu soovitus oleks Sulle väljendada emale siiralt oma tundeid kuidas Sa ennast tundsid, kui ema sellisel moel käitus. Sinna juurde sõnasta ka ise välja, et püüad mõista, et tema käitumise taga on mure ja hirm. Arvan, et jagades ja mõistes üksteise tundeid võiksite saavutada jälle usaldusliku kontakti mille pinnalt edasi liikuda.
