Okei, meil emaga koguaeg probleemid. Kuna mul isa ei ole, siis olen kasvanud terve elu ema hoole all. Ma olen 16, praktiliselt 17, aga ikkagi ta ei luba mind üksi kusagile. Ta arvab, et ma hakkan jooma, suitsetama, laaberdama või mind tapetakse ära või saan peksa. Need olid vaid ühed näited. Kui ma ütlen talle, et ma tulen koolist 5 mintsa pärast, siis ta juba paanitseb, hakkab kisama ja ütleb, et kohe, siis kohe. Ta ei kuula mind, kõik mida ma teen, on halvasti ja jääb talle ette. Õppimise koha pealt on tunne, et ma õpin talle mitte endale. Ma pean olema 4-5line ja kui mõni 3 sisse tuleb, siis on kohe tüli majas, aga ma ei suuda ju nii, mul on oma elu ka. Seda, et ma tahan natukenegi iseseisvust teda ei huvita, ta ei tee väljagi kas ma palun või ärritun. Mitu korda on ta öelnud, et mina olen tema hädades süüdi ja siis hakkab nutma. Alati on nii, et kui ma üritan natukenegi oma sõna maksma panna, siis olen mina paha ja mina olen ta kirstu nael ja minu pärast ta sureb ära ka. Minu tüdruk talle ei meeldi, minu sõbrad talle ei meeldi, minu isiksust ta surub maha. Ma pole kunagi ühegi sõbra pool ööbinud, ta ütleb, et mu sõbrad on pätid ja nende perekonnad ei ole normaalsed. Rahulikult temaga probleemidest rääkida ei saa, ta hakkab kohe ütlema, et ära hakka mulle vastu, niikaua kuni sa minu katuse all elad, teed seda mida mina ütlen ja mida mina käesen. Ma olen justkui marionett tema käes. See ei ole normaalne, äkki saab aidata keegi.
Küllap on tõesti väga kurnav ja pingeline selline suhe oma emaga. Saan nii aru, et kohe miski ei sobi ega pole hästi ja see teeb sind õnnetuks. Kõige lõpuks lisab pessimismi veel see, et rääkida sellest on olnud ka seni võimatu, kuigi oled proovinud. Sellest on tõesti kahju ning raske on midagi välja pakkuda, mis suhteid parandaks, kui valmisolekutki vestluseks on raske saavutada.
Ehk siiski pole asi püsivalt nii lootusetu. Vahel aitab kui meenutada mõnd helgemat hetke, kus oli võimalik rahulikult rääkida ja oma mõtteid väljendada, mis siis oli teisiti ja mis aitas kaasa teineteise mõistmisele ning kas sellest oleks abi praegu sobiva õhkkonna kujundamiseks ja lähenemisviisi leidmiseks. Kindlasti ei saa lõputult kesta olukord, kus tunned end marionetina ja pead vaid käske täitma.
Tahan Sind julgustada end talle väljendama, seejuures mitte samu võtteid kasutades, mida ema puhul kirjeldasid. Kujutan seda ette hoopis näiteks nii, et esialgu üritad teda mõista, st peegeldada seda, kuidas aru saad, mida ema väljendab. See on aga väga raske, kuna tegemist on valdavalt emapoolsete negatiivsete emotsioonide ja süüdistustega. Niisiis arvestades kirja sisu toon mõned näited: sa ei luba mind välja sõpradega, kuna muretsed, et minuga midagi juhtub; sa oled pettunud, kui saan koolis kolme; sul on raske mind usaldada ja mu sõpru usaldada; mulle näib, et sa oled väga õnnetu ja rahulolematu kõiges jne.
Peale sellist mõistmise katset, võib muidugi juhtuda, et ema jätkab veel ja veel oma rahulolematuse väljendusi, kuid enne kui tema negatiivne emotsioon ei ole leidnud veidigi väljapääsu, ei suuda ta veel Sind kuulata ja mõista.
Kui oled jõudnud äratundmisele, et oled saavutanud rahulikuma õhkkonna, siis oleks hea proovida ennast väljendada, mida mõtled ja tunned, nt minu arvates on ebaõiglane, kui kuulen, et suhtud minu tüdrukusse ja sõpradesse halvasti; mul on väga kahju, et me ei saa omavahel rääkida ilma tülitsemata ja ma tahan seda muuta. Ma arvan, et me võiksime mõnes asjas kokku leppida, mis puudutab koju tulekuid ja kooliasjades vastutust. Ma olen vahel väga nõutu, kui kuulen, et sa pole minuga rahul ja teed etteheiteid; kui ütled, et olen su elu ära rikkunud, siis olen tõeliselt kurb ja õnnetu jne.
See kõik on mina-keel, enda kohta väljendatud mõtted ja tunded.
Hea on ju kirjas lauseid moodustada, kuid tegelikult võib pingelises olukorras minna kõik hoopis teisiti ja keerulisemalt. Mõte on selles, et igal ühel on omad õigused ja vajadused ning kellelgi ei ole õigust teisi alavääristada, hirmutada, alandada. Peamine on selgitada oma arusaamu ja taolteda selgeid kokkuleppeid.
Kui siiski näib asi jätkuvalt hull, siis vahel on vajalik kellegi vahetu tugi, et oma elus olulist suhete muutust läbi viia ning selleks on hea pöörduda psühholoogi poole. Parim on muidugi see, et saaks ka ema nõusse, kuid algust võib teha ka ise.
(Kui otsustad proovida koos pöördumist, siis emale selgita, et lähtud sellest, et teil on koos ühine soov parandada teineteise mõistmist, selleks, et ema ei peaks muretsema ja et ta saaks olla rohkem rahul, siis vajad Sina, et ta koos tuleks jne.)
Optimismi ja rõõmsamat tulevikku!
