Minaolen kohe-kohe 31. Ja kui ma oma teismeeale tagasi mõtlen, siis ma ei sa aru, kuidas mu vanemad mind üleüldse välja lasid! Kehtestatud kojutuleku kellajast rääkimata. Seejuures olin ma suhteliselt korralik, heade hinnete ja kommetega. Lihtsalt mõtlen nüüd kui naiivne ja sinisilmne ma olin. Ma tõesti ei uskunud, et keegi võiks tahta mind kuidagi ära kasutada või veel hullem vägistada. Ma arvasin, et kõik inimesed on väga head ja sõbrad tõelised. Õnneks olen ma tänini elus ja arvan siiski, et enamus inimesi on tõesti head Kuid nende väheste halbade pärast teie vanemad ju kardavadki. Lobisesin hiljuti ühe emaga, kes küll lubas oma 16 a tütart nädalavahetusel pidudele, kuid käskis kell 1 kodus olla. Tüdruk tahtis kell 2. Ja nii nad vaidlesid. Ema tunnistas, et tegelikult saab ta aru, et pole vahet kas 1 või 2, lihtsalt ta nii väga kardab, et midagi võib juhtuda (tuttavate tütrega oli juhtunud ja kõige kurvemal moel - ta oli vägistatud ja tapetud). Ta teadis, et juhtuda võib ka päeva ajal, lihtsalt ta nii väga tahtis oma tütart kuidagigi kaitsta.
Saan aru, et kell 1 on ikka täitsa öö, vihale võib ajada, kui pead kodus olema kell 8 või 9. Aga praegu on juba kell 7 pime! No jah, ma saan aru, et teie pole süüdi, et meie (emad ja isad) kardame, teie tahate oma elu ikka elada ja teie elu juurde kuulub sõpradega koos olemine. Palun aidake meil siis lahendus leida - selline, et teie saaks olla sõpradega ja vanemad ei peaks muretsema. Usun, et lahendused on erinevates peredes väga erinevad, aga toon siin paar näidet, mida tean:
* Tean tüdrukut, kelle vanemad ei julgenud teda nädalavahetustel välja lasta, kuid lubasid tal alati sõpru külla kutsuda. Tüdruk oli korralik ja õppis hästi. Kuid ta sõbrad olid punkarid, nii mõnelgi kool pooleli. Vanemad ei ütelnud nende kohta ühtki paha sõna, pigem pärast tuttavaks saamist pidasid neid täitsa huvitavateks ja toredateks inimesteks. Nad võisid selle tüdruku toas vabalt hommikuni kitarri mängida ja laulda, lobiseda või muusikat kuulata. Too tüdruk lävis selle kambaga mõne aasta, siis viis elu ja koolid neid laiali, kuid see aeg oli tore kõigile.
* Mu sõbratar lubab oma last välja, kuid tingimuseks on see, et hääletada ei tohi, telefon peab olema sees ja kui tahab pimedas koju, siis helistab ema või isa endale järgi.
Nagu ütlesin, on erinevaid lahendusi palju, sõltub teie elukohast, vanematest, teist endist, sõpradest ja veel paljust muust. Lahendusi leida ei ole lihtne, seda saab ainult sii, kui olete nõus ka oma vanemaid uskuma, et nad ei ole lihtsalt kiuslikud vaid tõesti muretsevad teie pärast. Algatuseks võiks valida hetke, kui neil on aega ja tuju on kõigil normaalne. Siis võib neile näiteks rääkida:"Ma tõesti tahan oma sõpradega koos olla, see on mulle tähtis. Teile võib tunduda, et lihtsalt ringi kõndimine ja rääkimine on mõtetu, aga meile see meeldib. Ja me ei tee ju midagi kurja. Kui ma kell kaheksa pean kodus olema, siis teised naeravad minu üle. Miks te ei taha lubada mul kauem väljas olla?" Kui saad mõistliku vastuse, saad teha ette paneku, et leiaksite lahenduse nii, et sina saaksid kauem väljas olla ja ka nemad oleks rahul.
Kui käite veel koolis, siis ma soovitan oma inimeseõpetuse õpetajalt küsida kuidas probleeme lahendada võit-võit meetodil (või kuuesammulisel meetodil, see on üks ja sama) ja paluge seda teha just sellisel näitel, et kuidas lahendada vanematega see probleem, et ei peaks nii vara koju minema.
See oleks ju hea praktika ja tund oleks ka huvitavam.
Kuid nende väheste halbade pärast teie vanemad ju kardavadki. Lobisesin hiljuti ühe emaga, kes küll lubas oma 16 a tütart nädalavahetusel pidudele, kuid käskis kell 1 kodus olla. Tüdruk tahtis kell 2. Ja nii nad vaidlesid. Ema tunnistas, et tegelikult saab ta aru, et pole vahet kas 1 või 2, lihtsalt ta nii väga kardab, et midagi võib juhtuda (tuttavate tütrega oli juhtunud ja kõige kurvemal moel - ta oli vägistatud ja tapetud). Ta teadis, et juhtuda võib ka päeva ajal, lihtsalt ta nii väga tahtis oma tütart kuidagigi kaitsta.