mina olen 14aastane ja mu vend on minust 3 aastat noorem ja ema armastab teda palju rohkem.
tema ei pea tegema ühtki kodutööd, sest see olevat naiste asi ja seepärast pean mina rabama.
samuti saab ta kogu aeg rohkem asju. juba kui väiksed olime sai tema rohkem mänguasju ntx. nüüd saab ta viimase peal telefoni ja vist tahetakse talle läpakas ka osta. arvutis on ta tark küll ja ema siis räägibki kogu aeg et vennast saab itelane ja et seda peab toetama. minul on aga koolis paremad hinded ja käin trennides ka. tema istub kodus, teeb vahest poppi koolist või saab vaevu kolmed kätte.
kui ma endale mp3 mängijat palusin et jooksmas käijes kuulata siis küsiti mis ma sellega teen ja saab ka nii sama ning mis ma üldse spordi peale aega raiskan niikuinii olen paks ja raha sellega ei teeni sest proffi minust nii kui nii ei saa
isa meiega koos ei ela ja eriti meist välja ei tee. ema ei salli teda ja võrdleb mind alati temaga. ma natuke isa nägu ka. ütlesin talle, et kui ta mind ei salli siis võiksin ma ju isa juurde elama minna kuid selle peale sain sõimata et miks peaks isa mind sallima
Päris võrdset suhtumist ja kohtlemist on reaalsuses tihti võimatu saavutada. Kui mõelda endast lähtuvalt kas mina ise suhtun kõikidesse inimestesse samamoodi? klassikaaslastesse, või perekonnaringis oma vanematesse, vanavanematesse. Tõenäoliselt on vastus ei me suhtume erinevatesse inimestesse erinevalt ja sellest tulenevalt ka käitume erinevalt.
See mi moodi meisse suhtutakse, sõltub väga palju ka meie enda käitumisest ja enda suhtumisest. Suhet ei kujunda mitte ainult üks inimene, vaid igasugused suhted on alati kahepoolsed.
Erinev sugu on üks paljudest asjadest, miks suhtumised peres poegadesse ja tütardesse on mõneti erinevad. Oleks üsna vägivaldne ja mõeldamatu kui kujutada ette, et ema suhtuks 100% ühtemoodi oma erisoolistesse lastesse ka väiksemates asjades: annab täpselt sama palju süüa mõlemale, ostab täpselt samasugused riided mõlemale, räägib täpselt samadel teemadel mõlemaga jne. Tegelikult oleks see ju päris hirmus, kuigi maksimaalne võrdsus oleks tagatud. Seega ei saagi olla kunagi sellist asja, et kõikidesse lastesse suhtuks vanem TÄPSELT ühtemoodi. See oleks julm laste suhtes, sest ei arvestaks üldse selle lapse/nooruki eripäradega, tema ainulaadsusega.
Pere vanema lapse ja noorema lapse rollid ja vanemate ootused neile on ka erinevad. Pere vanem laps on tihti koormatud enam täiskasvanule omaste kohustustega. Pere noorimalt oodatakse enam lapsele iseloomuliku käitumist. Pole harvad juhud ka kus 20 a pere noorimat pesamuna, koheldakse ikka kui väikest last.
Medalil on aga alati kaks külge - igal halval asjal omad positiivsed küljed. Kui vanimaks lapseks olemiseks kaasneb mõneti suurem kohustuste/vastutuse hulk, siis võiks ka vaadata sellega ilmselt käivad kaasas ka pisutki suuremad õigused. See võib väljenduda suuremas otsustamisvabaduses (hilisem kojutulek, magamamineku aeg vms). Tihti juhtub et inimesed ei pane endal olevaid õigusi tähele, kuna peavad seda elementaarseks.
Lisaks, mida täiskasvanumaks inimene saab seda rohkem tekib erinevaid kohustusi. See on üks elu paratamatusi
Kui kodused kohustused hakkavad tunduma ülejõukäivad ja ebavõrduse tunnetamine teeb meele mõruks oleks mõistlik see asi kodustega rahulikult läbirääkida. Oluline on mitte süüdistada ja jonnida: Miks mina pean kõik tegema, tema midagi ei tee jne selline käitumine tekitab ainult konflikti. Aus eneseväljendamine, rääkimine oma tunnetest ja soovidest on alati tõhusam vahend Ma olen väsinud. Mulle teevad muret kodused tööd. Soovin, et me lepiksime selgelt kokku igaühe vastutuse ja kohustused. Võiksite koos perega istuda maha ja teha nimekirja asjadest, mida on vaja kodus teha. Jaotage kõik üleskirjutatud kohustused omavahel ära, igaüks saab oma nimekirja. Nii saab tagada asjaosalistele rahulikuma meele.
