Sellised probleemid ei lahene kiiresti, ega ka vaid väikeseid muutusi tehes. Vajalik oleks piisavalt mõjusat ja pikaajaliselt toimivat muutust. Tänan, et olete märganud selliseid noormehi ja soovite nende heaks midagi teha.
Kõige eelduseks on asjaosaliste enda soov oma elus muutusi teha. 16.a. noormeest on ilmselt üsna raske mõjutada ja keelud-karistused on ilmselt kasutud. Võimalik aga, et ta ka ise leiab (isegi, kui ta seda välja ei näita), et see elu, mida ta praegu elab, pole just parim ja viib järjest suuremate probleemideni. Sel juhul on oluline, kui tema lähedaste hulgas oleks keegi, keda ta usaldab, kelle arvamus on talle tähtis ja kes toetaks teda. Kõige loomulikum ja ka vajalik on see, kui tema pereliikmed on need, kes ei näe temas vaid probleemse käitumsega noort, oskaksid temaga rääkida ja teda kuulata nii, et poiss ei peaks end teostama sel viisil nagu kirjeldasite. Küllap on ta palju kohanud hukkamõistu, süüdistamisi ja kriitikat, aga vähe tunnustust ja mõistmist. Niisiis ei ole kasu sellest, et eeldada, et poiss on hukas, pigem ta ei oska praegu mingil põhjusel teisti oma elu korraldada. See on tema viis leida iseennast, otsida rakendust, kuuluda kohugi, kogeda elamusi, protestida kellegi või millegi vastu jne. Hea oleks jõuda selleni, mis teda ennast huvitab, kuidas end näeb, mida mõtleb, millest unistab, millistest inimestest hoolib, millisena end näeb näiteks 5, 10 või 20 aasta pärast.
Samuti on oluline, et noorem vend leiaks kellegi toetust, et hakkama saada õpetajate ebapedagoogilise suhtumisega. Kirjutate, et rääkima minnes võivad tagajärjed olla veelgi hullemad. Kuigi jah, ka see on juba piisavalt hull, kui ka tema enam seetõttu kooli ei lähe. Küllap on vägagi määrav seegi, kuidas kaasõpilased temasse suhtuvad. Kui aga üks õpetaja on selline, kellega ei saa rääkida (kuigi ka tema peaks teadma, kuidas tema mõnitamine mõjub), siis võib olla keegi teine, kes näeb asju teisti ja oskab poissi toetada, kellega saaks rääkida. Kui õpetajte hulgas ei ole, siis on enamasti koolides veel kas psühholoog või sotsiaalpedagoog. Koos on ikka parem mõelda, mida teha. Kõige vähem on kasu sellest, kui midagi ei tee ja lihtsalt kooli ei lähe. Vahel aitab mõne keerulise õpetajaga toime tulla see, kui suhtuda nii, et ei lase oma elu, oma haridusteed, oma enesetunnet, iseendasse suhtumist rikkuda ära kellelgi, kes ei oska õpilasi või inimesi üldiselt kohelda lugupidavalt, heatahtlikult, mõistvalt. Alati ei õnnestu selliseid inimesi vältida ja vahel on hea mõelda, mis on kaugem ja olulisem eesmärk (esmalt näitkes kool edukalt läbida ja säilitada eneseaustus). Üleoleva ja halvustava suhtumisega pedagoogid ei tohiks saada nö „võitu“ noorte üle, kes tahavad õppida. Seega ei ole lahenduseks see, kui alla anda ja lihtsalt loobuda koolis käimisest.
Kõige lõpuks lisan, et poistesse ja kogu peresse võiks suhtuda mitte süüdistavalt, vaid pigem abi ja tuge vajavatesse. Nad vajaksid kellegi poolt asjatundlikku kohtlemist, et olukorraga paremini toime tulla. Selleks võib soovitada pöörduda (olenevalt kohalikest võimalustest) psühholoogi, sotsiaaltöötaja või perenõustaja juurde pöördumist.
Soovin Teile jätkuvat hoolimist ja edu!
