Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Muu :: kas probleem minus-ei oska kasvatada oma lapsi?

üleväsinud emme
Külaline
Postitatud 06.06.2006 kell 21:22
d. Aga nüüd korraga asi hulluks läinud....Pidevalt käpivad sahtleid, neid pole võimalik sulgeda kuidagi, saavad aru küll, et ei tohi ja kui silmapiirile tulen siis kohe robinal hüüavad tagasi ja panevad asjad tagasi. Käivad muudkui külmkapis nõudmas, just nõudmas, küll kohupiima ja juustu jmMul on kodus 2,2.a kaksikud. Nad on siiani üldiselt head lapsed olnud, magavad söövad hästi, kuuletuvad ka ja saavad aru mis ütlen, veidi räägiva näksi ja küpsist, ma ei keela annan küll, aga meil olnud ikka enam vähem reziim kõiges ja ei tahaks seda muuta, nüüd aga vägisi läheb asi käest ära. Siis istuvad kohupiimaga laua taha ja tegelt ei söögi, mäkerdavad näo kokku ja siis ma kuri, sest tundub et meelega teevad et mind ärritada. Lõuna uni on kõige kohutavam, nad hüppavad pea ees vooditesse, meie suurest voodist, ei kuula et sussidega ei tohi sinna ronida, trallivad ja möllavad kui ühte riietan, tegeltn jne. Ma tean et see pidi normaalne olema, " kohutavad kahesed" ja mis kõik kirjutatakse, aga nad justkui kiusavad ja panevad proovile ja siis vinguvad iga asja pärast kui ei saa kohe. Enne 2.a polnud modagi sellist olnud. Olen liugenud et kui ema ei tegele lapsega piisavalt, siis nad püüavad tähelepanu sedaviisi saada, aga ma ju tegeltn, olen kodune. Mõni päev toimetame koos köögis, nemad oma mängudega ja mina pliidi ääres, samas teisel päeval ei saa nõusid ka pesta...muudkui ründavad kappe ja muud...kõike ei saa ju käeulatusest ära panna....olen nii närviliseks muutunud ja piinlik, karjun nende peakle ka tihti, aga mitte vajaduseta ja olen tutistanud ka. Kusjuures tutistamine ikkagi toob ajapikku edu, hakkavad rohkem kuulama....Ma ei poolda vägivalda, aga varsti toon vitsa tuppa....tean et olen ise süüdi, minu pinged kanduvad lastele, aga ma püüan tõesti end rahuliks sundida ja olla kannatlik...ei õnnestu alati. Kas selline laste käitumine on normaalne?
Mees on mõistev, lohutab et see peabki nii olema, et mina pole süüdi ja lapsed käituvadki nii...ta on hommikust õhtuni tööl ja küsib ka mis ta peaks tegema, ma ei oska talle midai öelda...eks see ole siis mööduv nähtus.
Ly Kasvandik
Gordoni Perekooli koolitaja
Postitatud 09.06.2006 kell 16:28
Hakkamasaamine korraga kahe 2-aastasega ei ole mitte kerge ülesanne.
Tunnete end väsinuna, kurnatuna, võib olla isegi õnnetuna. Kõik ei suju alati just nii nagu seda sooviksite. Olete tublilt püüdnud oma tundeid alla suruda ja lastega rahulik olla.
Kuid ega üle oma varju ei hüppa - kui ikka tunnete, et ei jaksa enam, siis tuleks leida mooduseid kuidas endale energiat juurde saada.
Minna koos abikaasaga välja, või organiseerida üks õhtupoolik ainult endale - variante on palju. Tuleb leida just see sobiv tegevus, mis annaks teile positiivseid emotsioone ja läbi nende energiat juurde.
Olles ise puhanum ja rõõmsam leiate ka võimalusi, kuidas lastega tegutseda. Kaksikute vanus on tõesti selline, millal vajatakse väga palju vanema tähelepanu. Täites aegajalt enda energiakarikat, suudate ka oma lastele piisavalt tähelepanu pakkuda.
Jõudu teile tegelemisel oma lastega ja ärge unustage sealjuures tegelda aegajalt ka iseendaga! Smile
Kas see vastus oli abistav?
Näita kõiki postitusi (4)

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!