Tere. Minu 7 aastane tütar on veel päkapiku-jõuluvana usku. Igal aastal on meil sugulaste juures jõulupeol jõuluvana kingid toonud, aga sel aastal selgus, et kuna enamus lapsi on juba liiga suured, siis sel aastal "toob päkapikk koti ukse taha". Mu tütar ootab väga jõuluvana ja valmistab hoolega luuletust ette. Katsusin talle ääri-veeri rääkida, et jõuluvana käib rohkem väiksematel lastel ja suurematele toovad päkapikud kingikoti ukse taha, aga ta jäi väga kurvaks. Meil on hiljuti olnud tegemist kergemat sorti valetamisega ja nüüd ma tunnen ise süüd, et talle jõuluvana asjus udu ajan. Samas on see ju väga armas mäng ja sellest loobuda ka ei ole raatsinud. Ja nüüd ei suuda ma otsustada, kas peaks talle lihtsalt ausalt ära rääkima (ja siis ka lihavõttejänese loo...) või ootama, kuni ta ise küsib. Ja lootma, et kingitused leevendavad jõuluõhtul jõuluvana mittetulemise kurbust... Ja et ta minus ei pettu ja mind valetamises ei süüdista. Kuidas oleks kõige parem käituda?
Lugupidamisega,
murelik ema
Teie seitsmeaastane tütar usub veel jõuluvanasse ning olete segaduses, kas nö lõhkuda see jõulumuinasjutt ja rääkida, kuidas asjad tegelikult käivad, või lasta asjadel veel olla...
Mõistan teie ebamugavust, kui tunnete, et ajate lapsele udu. Ehk võiks kättejõudnud pühadeajal tütrega rääkida rohkem sellest, mis on jõulud, kust nad tulevad ja milline on nende tähendus. Rääkige, millised olid jõulukombed teie päritoluperes, isa saab rääkida oma peretraditsoonidest ja vanavanemad endisaegsetest kommetest. Juttu saab teha jõulude tähendusest ja tähistamisest eesti peredes üldiselt, ka laiemalt maailmas.
Lapse jaoks tundlikul teemal rääkimisel võite kasutada just aktiivset kuulamist. Kuulake, mida ta ise mõtleb, milles kahtleb ja mida usub. Eriti, kui lapsel on ka tugevad tunded (kurbus) jõuluvana teemal. Tema poolt öeldut ümber sõnastades saate ka ise aimu, milleks ta valmis on ja kuidas hoida ära võimalikke pettumusi.
