Tere lapse isaga sai räägitud. Laps pidavat seal väga hästi käituma. Samuti pidi ta hästi läbi saama isa uue elukaaslasega ja väikevennaga. Peres mingeid muudatusi pole olnud. Nüüd ei teagi kuidas edasi. Kas lasta tal lihtsalt olla ja vb läheb ajapikku üle? Hetkel ka laps iga päev vähemalt korra või kaks ütleb ,et ei taha sinna minna. Kuigi me isegi pole sellel teemal rääkinud. Kuidas mina sellele reageerima peaks? Või mida talle selle peale vastata? Milliseid soovitusi oskaksite veel anda?
Te olete korduvalt kirjutanud ja tundnud muret oma peagi 3-aastaseks saava lapse üle, kes ei soovi isa koju minna. Samas olete te teinud tubli töö ära ning lapse isaga sellel teemal vestelnud. Te olete teada saanud, et isa kodus on kõik hästi ning midagi pole seal muutunud. Nüüd te tahaksitegi teada, kuidas ikkagi reageerida lapse jutule.
Usun, et teie ettepanek lasta asjadel hetkel lihtsalt rahulikult olla, on hea mõte. Kui te ise olete rahulik ja kuulate oma lapse ära, siis see aitab lapse stressi maandada ning annab omaltpoolt kinnitust lapsele, et tema tundeid on aktsepteeritud. Lapse jutu peale võite te näiteks öelda “Sa ei soovi issi juurde minna. Sa oled kurb, et pead issi juurde minema. Sa võid kurb olla, kuid ma tean, et sul saab issi juures tore olema”. See on näiteks üks viis, kuidas öelduga anda lapsele ühelt poolt märku, et ta võib kurb olla, kuid samas kinnitate talle, et tõenäoliselt issi juures muutub tuju paremaks. Me kõik seisame muutustele vastu, isegi ka headele, sest see tekitab meis paratamatult stressi ning väikelapsed väljendavad seda tihti nutu abil. Kui te ise olete sisimas veendunud, et lapsel on isa juures hea olla, siis te aitate selle välja ütlemisega ka lapsel endal olukorraga paremini kohaneda.
Mis veel võiks aidata? Väikelaste turvatunnet aitab suurendada see, kui on täpselt teada, mis juhtuma hakkab. Kui laps läheb isa juurde, saate te eelnevalt talle teada anda, mis teda ees ootab. Näiteks öelda: “Sa lähed homme issi juurde ja te hakkate seal koos mängima. Meie sinuga kohtuma 3 päeva pärast”. Kui laps hakkab nutma, võite koos välja mõelda, mis teda siis võiks aidata. Näiteks oma kodust kaisulooma kaasa võtmine, suure võlukalli tegemine, mis on temaga kõik need päevad kaasas või teadmine, et ta võib alati emmele helistada, kui tal tuju tuleb vms. Niiviisi toimetades õpetate väikelapsele seda, et ka kurbadele olukordadele on olemas lahendusi.
See, mis on teie jaoks aktsepteeritud reaalsus (pean silmas kohtumist isaga), on lapse jaoks kiiresti uueks normaalsuseks. Kui laps nutab lahkudes, proovige võimalikult rahulik olla, teha musi-kalli, kinnitada talle, et varsti näeme. Hiljem võite enda rahustamiseks saata isale smsi või helistada ja küsida, kuidas neil läheb ning tõenäoliselt saate te vastuse, et kõik on hästi.
Abiks võib olla ka see, kui mõelda hetkeks lapse asemel enda peale. Mis tunded/mõtted teil tekivad, kui laps läheb isa koju? Lapsed on väga tundlikud ning lojaalsed oma vanematele. Kui laps tajub, et ema on ilma minuta nüüd nii kurb ja õnnetu, kui ma isa juurde lähen, siis ta tõenäoliselt väljendab ka ise seda kurbust. Sellisel juhul aitabki ühelt poolt enda mõtete korrastamine ning lapse julgustamine, et ta kohtuks isaga ning paradoksaalsel moel hoopiski külastusaja pikendamine. Kui külastusaeg on lühike, ei pruugi laps uue olukorraga harjuda või kui hakkabki harjuma ja rõõmu tundma, on juba aeg lahkuda. Mõelge selle peale, kas tihedamad külastusajad tuleksid kõne alla.
Juhul, kui olukord siiski paari kuu möödudes ei muutu, soovitan teil mõelda perenõustaja külastamise peale. Sobiva spetsialisti saate välja valida siit: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/ http://pereterapeudid.ee/pereterapeudid/
Juhul, kui soovite minuga sel teemal jätkata, leiate selleks võimaluse siit:
www.hedylaidre.com
