Kirjutan oma murest lapsega, mis tekitab tänaseks juba igapäevaseid konflikte minu, lapse ja mehe vahel. Kodus on õhkkond pingeline ja minu (ema) jaoks talumatu.
Laps on just saanud 4-aastaseks, käib lasteaias ja seal väidetavalt teiste lastega ja allumatusega probleeme ei ole on vaid ülitundlikkus ja kartlikkus konfliktide ees.
Meie pere jaoks seisneb probleem lapse “mässumeelsuses”. Sihikindlalt teeb ta vasupidiselt palutule. Me ei palju mehega tal teha midagi üleloomulikku või mitte-eakohast. Vastupidi, palutu on vajalikt temale endale. Seetõttu ei eriti arusaamatu vastuhaku põhjus.
Selgitamaks kirjeldan mõnda olukorda.
Oleme minemas kelgumäele, palun lapsel end riidesse panna, ta ei tee seda. Selgitan, et nii me ei saa minna, kui sa ennast riidesse ei pane, ja nii jääb mäele minemata. Ma ise ei ole niiväga huvitatud kelgutamisest, kõik see minek ongi ju lapse pärast, ma tunnen, et selleks et lapsele midagi head pakkuda pean “võtlema” et ta ise seda ikka sooviks..on olnud olukordi, kus oleme lapse riidesse saanud, ja tema võtab ennast uuesti riidest lahti
Õhtusöögi aeg, laud on kaetud, meie mehega sööme. Laps ei tule isegi laua äärde. Ütleb, küll väga viisakalt, et temal ei ole isu. Tean, et kui ta ei söö, on poole tunni pärats kõht tühi ja mul ei ole mingit tahtmist eraldi toitu pool tundi peale söömist valmistada. Selgitamine, et SINUL jääb kõht tühjaks ei aita..
Jalutame, ees on suur loik, hoiatan, et vaata ette ees on loik. Laps astub loiku ja jalad saavad märjaks.
Ukse on silt värske värv, juhun tähelepanu, et laps uksepakust üle hüppaks, laps esmalt paneb oma lumelabida uksepakule ja astub sinna ka ise.
Hakkame autoga sõitma, palun lapsel turvatooli istuda, tema ei istu. Palun uuesti, selgitusega, et me ei saa muidu sõitma hakata (oleme teel kelgumäele), laps istub auto põrandale
Sõidame trammiga, laps lakub vaatamata keelule trammi istmeid, palun mittte teha, selgitan (kuigi tunnen, et see on tühi töö) et see on must ja nii hakkab kõht valutama, selle peale laps hammustab mind
Kaubanduskeskuses, palun lapsel seista, et saaksin last õueriietesse panna, laps seepeale laseb ennast “vedelaks” ja paigal ei seisa, korduva palve peale paigal püsida, lööb laps mind rusikaga näkku
Iga kord, kui midagi sellist juhtub, oleme lapsega rääkinud ja selgitanud, aga tunnen, et see kõik on asjata, sest lapse vastus on, et ta ei tea, miks ta nii tegi ja ta ei mäleta, mis ta valesti tegi. Usun, teda, ta ei saagi aru, miks ta nõnda käitub. Arusaamatu on minu jaoks, milleks võidelada asjade vastu, mis lapsele endale valjalikud/head on..
Olete mures lapse käitumise pärast, kes ei allu teie korraldustele ning näib mässumeelne. Pinged lapsega mõjutavad negatiivselt ka üldist peresisest õhkkonda. Olete proovinud olukordi analüüsida ja lapsega rahulikult rääkida, kuid senini tulemusteta. Lasteaias väidetavalt allumatust ei esine, seega näib, et antud käitumine avaldub vaid kodus.
Vanemad soovivad lapsele head, kuid sageli pole laps võimeline seda mõistma. Lapsed ei proovi pahatahtlikult halvasti käituda või teistele liiga teha. Seal taga on enamasti teatud vajadused või segaduse tunne. Leppimatus vanemate nõudmistega võib olla seotud tema sooviga oma mina ja õiguste eest seista. See on osa lapse mina arengust ja normaalne. Küll aga on oluline see, et lapse jaoks oleks kodus seatud selged ja kindlad piirid. See tagab lapsele turvatunde ja olukordade ettearvatuse tunde. Piiride seadmisest saate lähemalt lugeda: http://www.sinamina.ee/e-koolitused/koolitused/koolitus/?sid=2 http://www.sinamina.ee/ee/uudiskiri/kuidas-seada-piire-ilma-karistamiseta/?c_tpl=1114
Lapsele on oluline teada, mis on lubatud ja mis ei ole. Samuti peaks lapsele olema ettearvatav vanema reaktsioon kindlatele olukordadele. Lapsele tekitab segadust, kui ükskord vanem pahandab temaga, teinekord teeb nalja jne.
Lapsed on tundlikud keskkonnast tulenevale ärevusele. Kui kodus on pingeline õhkkond (vanemate vahelised pinged, vanema tööle minek või töö vahetus jms), võivad lapsed oma käitumisega just sellele reageerida. Lapsevanem peab alati esmajoones hoolitsema enda heaolu ja seejärel paarisuhte eest. Alles siis saab vanem hoolitseda lapse eest. Seega proovige leida eraldi aega ka enda ja oma paarisuhte jaoks.
Et laps vanemat kuulaks, on oluline, et vanem mõistaks ja aktsepteeriks tema tundeid. Konfliktiolukordades proovige lapsele tema tundeid peegeldada. Kui laps läheb endast välja, olge tema juures ja aidake tal rahuneda. Enda sõnumid saatke minakeeles, kus toote välja enda vajadused ja lapse käitumise mõju teile. Näiteks "Kui sa ennast uuesti riidest lahti võtad, ei saa me kelgumäele minna ja see teeb mind kurvaks", "Kui sa mind rusikaga näkku lööd, saan ma haiget ja mul on valus". Lähemalt saate lugeda suhtlemisoskustest: http://sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Lähemalt võiks uurida, milles seisneb lapse ülitundlikkus ja konfliktihirm lasteaias. See võib olla seotud peremuredega või võib laps vajada rohkem õpetajate toetust, et teiste lastega suhtlemisel toime tulla. Põhjuseid võib olla erinevaid. Hea oleks seda teemat perekeskis ja õpetajaga arutada ning vajadusel võib mõelda ka psühholoogi või perenõustajaga rääkimisele.
Perenõustaja aitab hinnanguvabalt muresid analüüsida ja koos lahendusi välja mõelda. Perekeskus Sina ja Mina nõustajate kontaktid leiate siit: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/
Soovitan osaleda Gordoni perekooli lastevanemate koolitusel. Sealt saaksite põhjalikumaid soovitusi ja mõtteid, kuidas keeruliste olukordadega paremini toime tulla. Koolituskalendri leiate siit: http://www.sinamina.ee/koolitused
