Tere.
Maadlen oma poja probleemiga nüüdseks juba aasta. Algas asi sellest, et eelmine aasta sai poiss endale kergema infektsiooni pea otsmikule. Nägid nad välja nagu tavalised kas sääsehammustused või mõned muud täpilaadsed haavad kaetud koorikutega. Ja nüüd asi sellest enam-vähem hakkas. Nimelt varsti märkasime ka jalgadel seda. Käisime nii mitmeid kordi nahaarsti juures, allergoloogi juures ja sai võetud ka meeletutes kogustes teste ja ka proovitud meeletus koguses erinevaid ravimeid. Nüüd on möödunud aasta. Asi algas justkui mõnes kohas katki kratsitud sääsehammustusest(jalgadel) või osadel kohtadel sellest infektsioonist, aga paraneda loomulikult ta neil ei lasnud. Mõni aeg oli asi juba nii kaugel, et jalgadel olevad nokitud kohad said ära paraneda ja jäi vaid üks pealael, mida ta aegajalt nokkis lahti. Nüüd nädal tagasi on juba jälle lisandunud kolm täppi juurde. See on selgeks tehtud, et asi pole meditsiiniline füüsilises mõttes. Aga mida ma selle aasta jooksul olen täheldanud, et ta hakkab automaatselt neid kohti "nokkima" siis kui tunneb ebamugavust n.ö. psühholoogilises mõttes ehk justkui koondab enda tähelepanu sellele- mõtlen justkui nagu mõni inimene närib küüsi, mõni katsub juukseid siis temal tundub see väljenduvat justkui nn erinevate koorikute nokkimisega. Muidu ju poleks asi hull, aga ta ei lase nendel kohtadel absoluutselt ära paraneda. See tähendab, et ta nokib neid nii hulluks, et nendest mõni päev lausa õisvedelik jookseb(pealael olevad). Samuti näeb ta oma koorikute ja nokitud kohtadega välja nagu "pidalitõbine"- seleta siis kõigile pikk haiguslugu veenmaks neid, et see ei nakka. Olen juuresolekul suunanud, et ta neid ei näpiks. Aga enamasti teeb ta seda näiteks lasteaias või õhtul voodis. Olen nii väsinud mööda arste jooksmast ja ausalt öeldes ei saanud ma sealt ka abi ning ega vist poleks saanud ka sest miski infrektsiooni vms haigusega tegemist pole. Ma olen temaga nii mitmeid tuhandeid kordi rääkinud, miks ta seda teeb ja palunud lõpetada kuni selleni, et palunud, et kui teda häirib või "sügeleb" see koht, et mind kutsuks et ma saaksin talle sinna "rohtu" panna. Pea iga õhtu palun ja anun teda, et ei nokiks neid kohti aga hommik on ikka sama. Ei saa nendesse kohtadesse ka plaastreid peale panna, sest suur osa on tema juuste sees, lõikasin isegi tal juuksed lühemaks, et aegajalt tohterdada neid kohti saaks, sest need lähevad vahel ikka päris hulluks. Palun andke nõu, kuidas edasi toimetada.
Aasta jooksul olete saanud selgusele, et täpid lapse nahal ei ole mitte ainult allergia vm nahaprobleemi ilming, vaid räägib pigem lapse stressist või vähemalt nende kraapimine. Nüüd siis otsitegi viise, kuidas aidata last tema jaoks pingelistes olukordades. Teie kirja põhjal näib tõepoolest, et poisi jaoks on täppide kratsimine omamoodi rahustav toiming, pingemaandamine, tähelepanu koondamine endale. Tema jaoks on võib see olla juba väljakujunenud automaatne toiming, mistõttu on sellest raskem ka loobuda. Teie poolt pakutud rohi, mida peale panna, pole tema jaoks ilmselt samaväärne - võib küll võtta ära sügeluse, kuid ei paku kratsimisest-nokkimisest saadavat rahustust.
Nüüd siis ongi ees üsna keeruline ülesanne - seda ebateadlikku tegevust muuta ja asendada, millegi muuga, mis lisaprobleeme ei tekita. Enne laps seda ilmselt ei jäta, kui pole käepärane miski muu, mis toimiks. Siinkohal on ilmselt oluline ka see, et saaksite poisi nö kampa, et ta oleks koostööaldis ja ise huvitatud seda nokkimisest loobuma. Mis see võiks olla? Praegu olete teie mures, et nahk oleks puhas ja ilus, ei peaks seletama ka, mis lapsel viga. Kuid mis võiks olla päriselt see, mille pärast poiss ise tahaks hoiduda kratsimisest? Selline võiks temaga koos jõuda, sest muidu ei jätku tal motivatsiooni. Ja see ei peaks olema millegi hüve väljakauplemine, nt kui ei noki, siis saab ihaldatud asja.
Kuid ikkagi sellest ilmselt ei piisa, sest põhiküsimus jääks üles, et stressi ei tekiks ja kui tekib, siis mida ta võiks teha, mis mõjuks rahustavalt. Lapsed vajavad vanemate juhendamist, erinevat olukordadega toimetulekuks ja siinkohal võib olla abiks Ben Furmani raamat „Põngerjaõpetus“.
Lisaks selles raamatus toodud juhistele saate veel julgustada last rohkem eneseväljenduseks, st rääkige temaga sellest, kuidas tal lasteaias läheb, mis talle seal meeldib või ei meeldi, mida ta siis teeb, kui mõni mure on, kas tal on sõpru, mida ta erinevates olukordades (järjekorras seistes, ülesandeid lahendades, võõrastega kohtudes, voodis üksi und oodates) mõtleb ja tunneb. Mõte on selles, et kui ta saab sellest rääkida ja kogeb mõistmist, toetavat suhtumist, siis pinge ei kuhju temasse. Samuti on eneseväljendusoskus ja enesekindlus just see, mida on vaja terve elu, et keerulistes olukordades paremini toime tulla. Teie ülesanne on peamiselt olla aktiivne kuulaja, tema tunnete ja eripärade aktsepteerija. Sel teemal on parim abimees Th. Gordoni „Tark lapsevanem“.
Lõpuks lisan veel, et jälgige sedagi, et last ümbritsevas keskkonnas, eelkõige kodus ja pereliikmete suhetes poleks pingeid ja et laps tunneks end igas mõttes turvaliselt, ei oleks jagamata muresid ega hirme. Samuti on väga oluline, et teie ise oleksite optimistlik ja mõjuksite lapsele rõõmsa ja rahulikuna.
Iga pisiasi võib olla oluline ja tehke just neid asju, mis tundub, et see teeb poisile heameelt ja pakub rahulolu. Näiteks olge enne uinumist temaga koos, võtke sülle, tehke pai, lugege muinasjuttu, tehke kogu rituaal meeldivaks ja rahustavaks. Jälgige kõike, mis võiks poisi enesetunnet toetada, sest kogu teema koosneb paljudest üksikasjadest ja üht konkreetset põhjust, miks laps kratsides rahustab, ei pruugigi olla.
