Olen 4 aastase tüdruku ema, kes olude sunnil pidi minema soome tööle ja jätma oma 1,5 aastase lapse eestisse vanavanemate juurde. Nüüdseks on kohtuteed läbi ja laps otsustati ikka isa juurde jätta, kuna vanavanemad valetavad et isa hoolitseb lapse eest.
Mure on siis selline et kuidas see mu lapsele mõjub? Ta käib küll iga kahe kuu tagant nädala minu juures, kuid iga kord kui ära läheb küsib kuna ta jälle võib tulla. See kõlab selliselt nagu ta arvaks et ma ei taha teda kauemaks siia. Kuidas rääkida 4 aastasega, et emme ikkagi tahaks teda enda juurde aga issi ei lase, ilma siis lapse isa halvustamatta.
Kas lapsel tekivad vanemas eas mingisugused emotsionaalsed probleemid sellest kõigest?
Mõtlen seda et mina sain elada väiksena emaga, isa nägin väga harva, kuid temast on vaid head mälestused. Aga ikkagi on isa vastu mingisugune vimm. Iga kord kui olen veidi joonud ja isaga samas seltskonnas olen, ütlen talle ka et teda pole kunagi olnud mu jaoks ja et ta pole mu isa jne.
Ei taha et minu laps minu vastu sama hakkaks tundma.
Ise vaid nutan, kui pean lapse tagasi lapse isa juurde viima. Ei taha seda lapsele eriti välja näidata, aga vahest ikka ei tule see varjamine välja. Ta nii kõvasti kallistab mind ja ei taha minust lahti lasta, sellepärast ka alati nutma hakkan, sest tean et pean ta sinna jätma ja kaasa võtta ei saa. Kui siis koju soome tagasi tulen nutan iga päev sellepärast, et mida mu laps võib tunda seal eestis, et emme on jälle ta maha jätnud.
Muretsete, kuidas lapsele mõjuvad pikad emast eemalviibimised. Teil endal meenuvad valusad kogemused isaga ning seetõttu püüategi ära hoida, et teie laps ei tunneks vimma teie vastu.
Ma saan aru nii, et kohus määras elukoha isa juurde, kuid kohtumissagedus teiega oleks praegu siiski isaga kokkulepete küsimus. Olete ettevaatlik ja püüate vältida isa halvustamist. See on tõesti väga oluline ja seda teemat tulekski arutada teie ja lapse isal omavahel. Ikka nii, et te ei süüdista teda, et tema ei luba või mistahes muul moel kriitiline olles, vaid, et teie emana soovite, et laps saaks teiega koos olla ja et olete näinud, et lapsele see meeldib. Teadmata teie loo asjaolusid on raske anda konkreetsemaid soovitusi, mis viiks teineteise mõistmiseni ja eelkõige lapse vajaduste arvestamisele. Jäädes selle juurde, kuidas rääkida, siis kasutage oma arusaamade väljendamiseks mina-sõnumeid ja mehe vastuargumentide korral kuulake teda aktiivselt (vt meie kodulehelt: Suhtlemisoskuste KKK).
Püüdke last jätkuvalt säästa sellest, mille üle vaidlete või kes süüdi on, et laps teiega koos olla ei saa. Lapsele olete olulised mõlemad ja ta vajab häid suhteid teie mõlemaga. Muretsete, et laps ei arvaks nagu teie ei tahaks, et ta teie juures oleks. Ma usun, et laps teab ja tunnebki seda, et teil on hea meel temaga olla ja rõõmustate, kui ta tuleb. Isegi kui ta peaks teid vahel süüdistama, siis räägib see kindlasti tema igatsusest olla rohkem teiega, ning see on jälle hetk, kus on oluline, et ta saab oma tundeid väljendada ning kogeda, et te mõistate teda (st kuulake aktiivselt ja peegeldage tema tundeid).
Kui aga näete võimalust lapsega rohkem koos olla, võtke teema üles lapse isaga. Lapsele andke teada, et arutate seda temaga koos. Rohkem polekski vaja, ka pikad seletused ja asjaolude kirjeldamised võivad olla liialt koormavad lapsele, seda enam teie ja mehe vaheliste erimeelsuste lapsega arutamised.
Niisiis on peamine ikka mehega arutamine ja kokkulepete saamine. Kahlemata on oluline, et laps olla mõlema vanemaga koos ja tunda, et ta on armastatud. Ma usun, et lapse isa mõistab, et laps vajab rohkem emaga koosolemisi ja see ei kahjusta kuidagi tema enda ja lapse suhet, aga mõjub lapsele hästi. Kui aga näib, et omavahel on siiski väga rakse neil teemadel rääkida, siis tasub pöörduda mõne spetsialisti poole, nt. Lastekaitsespetsialist (lepitustöö), perenõustaja, psühholoog.
