Olen 34-aastane ja elus erinevaid suhteid kogenud. Ja need kõik on eranditult olnud sellised kus olen palju südamevalu kannatama pidanud. Ükski mees pole mind kunagi küll löönud. Aga palju on olnud hülgamist ja vaimset vägivalda.
Mõistan, et olen sellised suhted alateadlikult valinud lapsepõlves kogetu tõttu. Alkohoolikust isa, närviline ema, kes ei osanud oma pinget mujal välja elada kui mind füüsiliselt karistades. Sest isa omakorda peksis teda kui purjus oli. Pidev hirmu all elamine. Mustri ja arusaamade kujunemine, et see ongi armastus.
Öeldakse, et armastus ei tee haiget. Aga minu jaoks pole see justkui armastus kui kogu aeg valus pole.
Olen praeguseks hetkeks enda ellu leidnud kellegi kelle ainus soov on mind hoida ja kaitsta ja minu jaoks alati olemas olla. Temas pole kübetki kurjust ega soovi mulle kuidagi haiget teha või minu najal oma ego upitada. Ta on pärit heast perekonnast ja ta lapsepõlv oli peaaegu et täiuslik. Ei ühtegi sellist haava mida mina siiani lappima pean kuna pole suutnud seda väikest hirmunud tüdrukut enda sees ikka terveks ravida.
Elasin aasta tagasi üle traumeeriva lahkumineku ja tunnen, et pole sellest siiani päriselt toibunud. See suhe oli algusest peale tegelikult üks suur südamevalu. Aga just seetõttu tundus see mulle ka maailma õigeim. Püüdsin seda paaniliselt päästa.. Temaga rääkides, nõustajalt abi paludes, surusin ennast ja oma vajadusi pidevalt alla, et asi ükskord ometi toimiks. Asi lõppes sellega, et ta armus hoopis meie nõustajasse ja viimane ei teinud ka midagi, et neid tundeid temas mitte esile kutsuda. Peale seda kui nõustajale sellest rääkisin, et mu mees temasse armunud on, hakkas ta üha paljastavamaid riideid kandma ja õigustas pidevalt mu mehe käitumist ja ütles samuti, et kõik on minu süü. Ehk siis ühel hetkel olin üksi nende kahe vastu. Mu mees sai sellest muidugi ainult hoogu juurde. Sest keegi kolmas ju ütles, et tema ei tee midagi valesti.
Fakt oli aga see et mu mehel oli diagnoositud skisoidne isiksusehäire ja lisaks oli tal tõsine pornosõltuvus. Millest mina teda terveks püüdsin ravida. Sest mu missioon siin elus on kaassõltlasena kõik nõrgad hinged üles korjata ja nende vajaduste eest hoolitseda. Olin nii mõistev ja armastav kui võimalik. Hoolitsesin selle eest et ta oleks võimalikult rahul ja õnnelik. Lootes, et ühel hetkel ta näeb mu pingutusi ja vastab mulle samaga. Seda aga ei juhtunud kunagi.
Põhjus miks ma aga praegu kirjutan on see, et selle asemel et nüüd uue partneri seltskonda nautida ja temaga terve suhe üles ehitada, mõtlen ikka pidevalt oma eksile. Tunnen, et isegi peale aastat aega temast lahus olemist pole ma temast ikka päriselt üle saanud. Ja millest ma siis tegelikult kinni hoian? See polnudki ju tegelikult algusest peale mingi õige suhe. Mina püüdsin seda enda jaoks õigeks muuta. Pingutades ja siis veel pisut pingutades. Aga seda poleks mitte kunagi juhtunud. Mõistusega võttes saan sellest aru.. Ja samas südames soovin sellesse olukorda mingil rumalal põhjusel tagasi. Sest see on see mida ma tean. See olukord milles ma oskan olla. See uus suhe on selline kus ma olla ei oska. Ma ei tea kuidas seda nautida, et pole draamat ja mul pole kogu aeg valus. Isegi selle siia kirjutamine kõlab juba nii totralt. Aga ma annan endale andeks, sest mõistan kust sellised mõtted ja tunded tulevad. Küsimus on selles kuidas sellest nüüd vabaneda? Kuidas olla suhtes, mida iga inimene tegelikult väärib? Terve, üksteist toetav, armastav.. Kuidas luua enda jaoks uus normaalsus? On ehk mõni hea raamat või kaks mille lugemisest abi võiks olla? Soovin endale uut elu..
Kirjutate, et olete leidnud uue suhte, mis võiks olla rahuldustpakkuv ja terve suhe. Samas on teie mõtted tihti mehe juures, kellega läksite lahku aasta tagasi – tunnete, et miski tõmbab teid sellesse valusasse suhtesse tagasi, ning kardate, et ei suuda nautida paremat suhet oma uue partneriga.
Lahkuminekust ülesaamine võtab tavaliselt aega ca 1-2 aastat. Te olete ennast analüüsinud ning jõudnud mõistmisele, et satute valusatesse paarisuhetesse seetõttu, et teil ei ole lapsepõlvest teistsugust mudelit. Olete seda fakti teadvustanud, kuid kõhklete, kas saate meeldivas, rahuldustpakkuvas suhtes hakkama. Selles osas on teil õigus, et suhe on kahe inimese pidev koostöö, ning ei toimi vaid ühe inimese pingutuste najal. Soovitan lugeda raamatut “Teekond soovitud armastuseni” (autor H. Hendrix). Seal räägitakse sellest, kuidas partnereid valitakse lapsepõlvest tuleneva mudeli alusel, lootuses parandada oma hingehaavu, ning miks suhtes tekivad tülid ja eemaletõmbumised. Lisaks saate sealt hulga harjutusi, kuidas üles ehitada turvalist ja mõlemale poolele rahuldustpakkuvat paarisuhet. Kui te tunnete, et ainult raamatust ei piisa, siis soovitan suhtenõustamist või pereteraapiat kas üksi või koos uue partneriga.
Lisan juurde, et teie kasuks töötab inimhinge võimekus uue olukorraga kohaneda. Praegu te kardate heas suhtes olemist. Seades aga endale eesmärgiks olukorraga vähehaaval kohaneda, näiteks üks päev korraga, võite peagi avastada, et uus suhe ei olegi nii hirmutav ega harjumatu.
