Olen terve elu käinud muudkui järjest koolides, vahepeal sain lapse ning nüüd oleks aeg mul endal tööle minna 1.korda elus, mul on olnud väga toetav pere ja oma 26.eluaastani pole kunagi pidanud ise raha teenima. Nüüd aga tunnen, et kardan kodust välja minna, kas ikka saan hakkama, kes mind tahab kui mul pole peale koolides omandatud haridusele mingit kogemust? See tundub nii hirmus, lisaks kuidas see kõik mu lapsele mõjub ,kui tema peab lasteaias hakkama käima iga päev, iga nädal...
Kodus tundub nii turvaline olevat, teen asju omas tempos. Ma hea meelega jääksingi siia koju. Varem olin ma väga elav inmene, leidsin kiireltsõpru ja ma ei kartnud uusi olukordasid, nüüd aga kardan ma absoluutselt kõike. ma ei saa öösiti magadagi kui mõtlen, et pean varsti tööle minema Lisaks olen üksikema, no kuidas on võimalik nii hakkama saada? Mu aja sisse peab mahtuma lasteaeda viimine ja toomine ja lapsele normaalse elukeskkonna pakkumine.
Oeh, kas ma tõesti olen nii argpüks, või selline hirm uue asja ees on siiski normaalne?
Olete peale hariduse omandamist olnud lapsega kodune, kus teil rahulik ja turvaline olla. Teie sisemist rahu häirivad muremõtted sellest, kuidas saada hakkama eesoleva elumuutusega - tööl käimisega. Muretsete, sest kõik tööga seonduv on teile uus, ning seejuures on vaja üksikvanemana hoolitseda lapse ja enda vajaduste eest. Küsite, kas on normaalne tunda hirmu eesootava tundmatu ja ebameeldivana näiva olukorra ees. Lisaks küsite, kuidas on üldse võimalik töö ja emarolli ühitamine üksikemana. Teie kirjas oli ka kolmas küsimus: kas tööandjad hindavad ilma varasema töökogemuseta töötajat.
Ma loen teie küsimustest välja, et te ei usu eriti, et teid töötajana hinnatakse ning samuti ei kujuta te ette, kuidas hakkama saada oma aja jagamisega lapse ning töö vahel. Kui ebaõnnestumine tundub nii tõenäoline, siis ongi tagajärjeks hirm ja püüd kardetavat olukorda vältida. Tõsi ta on, emarolli ja töö ühitamine, lisaks tööalase ebakindlusega võitlemine ja lasteaiaga kohanemine, võivad tõesti osutuda keerulisteks väljakutseteks, mille juures kuluvad marjaks ära lähedaste abi ja toetus.
Me ei saa olukordi täielikult ette näha, seega ebamäärasus võib põhjustada ärevust. Kui tunnete, et ärevus, muremõtted ning uinumisraskused või muud sümptomid segavad teie igapäevast elu, siis tasub kindlasti ühendust võtta perearstiga ja talle oma olukorda täpselt kirjeldada. Ärevushäirete korral soovitatakse kognitiiv-käitumisteraapiat. Kindlasti tasub oma muredega mitte üksi jääda, ning otsida tuge lähedastelt või psühholoogilt.
Ärevusest ja hirmust aitab kõige paremini üle saada see, kui kogete õnnestumisi, kasvõi vähehaaval, järk-järgult, kuni saab üles ehitatud eneseusk ning uus elukorraldus loksub paika.
Muretsete, kuidas mõjub lapsele see, kui ta peab lasteaias käima iga päev, nädalast nädalasse. Last aitab see, kui peale lasteaiapäeva olete tema jaoks olemas, veedate kahekesi aega, nii et lapse lähedusevajadus saab täidetud.
Lisaks olen üksikema, no kuidas on võimalik nii hakkama saada? Mu aja sisse peab mahtuma lasteaeda viimine ja toomine ja lapsele normaalse elukeskkonna pakkumine. 