Ma olen veendunud, et ma vaevlen läbipõlemise küüsis ning ma ei tea, kust alustada abi otsimisega. Mul on kõik läbipõlemisele viitavad sümptomid ning kuna üks 30a töökaaslane sai hiljuti väidetavalt läbipõlemise tagajärjel insuldi, siis ma olen veendunud, et minuga võib sama juhtuda.
Ma olen 30a, mul on 3 last (vanuses 3-5a) ning ma käin tööl ning koolis. Suurema osa ajast olen lastega üksi, sest mees käib välismaal tööl.
See hulluksminemise tunne on kestnud juba aastaid ning ma olen leppinud sellega (et elu ongi väga kohutav väikeste lastega ning magada saan alles siis, kui nad kooli lähevad). Viimasel ajal ma tunnen ennast üha halvemini: ma olen kogu aeg väsinud, ma ärritun väga kergesti, ma ei suuda lastest rõõmu tunda, ma ei puhka ennast ööga välja, pea käib ringi, ma ei mäleta asju. Paar päeva tagasi sõitsin punase tulega ristmikult (mida ma teadlikult ei tee kunagi) ja ma ei tea, miks ma sõitsin. Vahepeal on hetked, kui ma ei oska midagi lihtsat teha, mida muidu oskan. Nt ma ei osanud enam telefoni seadeid üles leida. Vahepeal on sellised lühikesed imelikud hetked, kui mul on tunne, et ma ei saa aru, mis toimub. Ma unustan kõike. Ma elan nagu udu sees, ma ei tunneta asju teravalt. Ma ei suuda keskenduda, mu tööviljakus on väga madal. Selline tunne on, et ma ei suudagi enam mitte midagi teha. Kust ma võiks alustada abi otsimisega, et jälle normaalseks muutuda?
Teie poolt kirjeldatud tunded, mõtted ning kehalised reaktsioonid viitavad selgelt läbipõlemisele.
Läbipõlemine on klassikaliselt küll tööstressist tingitud kehaline, emotsionaalne ja vaimne kurnatus, kuid samuti võib läbi põleda lihtsalt intensiivsest elust, nagu teie end oma kirjeldasite- töö, kool, väikesed lapsed, üksi pere ja kodu eest hoolitsemine.
Läbipõlemine on väsimusseisund, mille ilminguteks/tunnusteks on: pidev väsimustunne, ükskõiksus, masendus, töövõime vähenemine, ebaefektiivsuse tunne, negatiivsus ja küünilisus, jms.
Läbipõlemine tekib olukorras, kus ambitsioonid (soovid) ja tegelikkus ei kattu. Samuti tekib läbipõlemine, kui inimene tajub kontrollitunde, iseseisvuse ja otsustamisvõimaluste puudumist (töökohal/eraelus- oled nö. sundolukorras, kus valikud puuduvad) jne.
Kuna nimetasite, et olete väga väsinud, kurnatud, ärritute kergesti ja ei tunne enam millestki rõõmu, võib oletada, et teie üldine kurnatusseisund on teid viinud meeleoluhäire, depressioonini. Seetõttu soovitan teil rääkida nendest sümptomitest võimalikult kiiresti oma perearstile. Parim oleks koostöö psühhiaatri ja psühhoterapeudiga, saaksite ravimeid (korrastavad ajukeemiat) ja individuaalteraapiat (tegelemine eluprobleemidega).
Teiseks soovitan teil alustada väikeste sammudega kohe,- kuna tunnete, et kodune koormus on liiga suur kanda, arutage seda abikaasaga. Rääkige oma mõtetest, tunnetest ja vajadustest ka temaga avatult. Siis on lootust, et teid mõistetakse ja koostöös leiate parimad lahendused (on see siis paar korda nädalas koduabiline/töömees, laps(ed) lasteaeda, vanavanemate/heade naabrite toetus, jne.). Te ei pea jõudma kõike üksi teha.
