Ma tunnet et olen omadega ummikusse jooksmas.Kõik rõhub ja on kurnav.Üldse ei jaksa positiivne olla ja elu nautida ning armastada oma last nii palju kui ta seda väärib.
Olin 22 kohe kohe olin 23 saamas kui beebi uudise sain.See polnud mingi rõõmu uudis et oleks õnnelikkuna diivanile vajunud.See oli suur shokk ja segadus.Ma olin oma kaaslasega vaid kuu koos olnud kui see uudis tuli.Algul me muidugi plaanisime aborti aga kui ma esimeslt arsti visiidilt tulin ja kaaslane ultraheli pilti nägi muutis meelt.Rääkisime ja arutasime ning otsustasime lapse saada.Kuigi mu sisetunne ütles et see vale otsus ja olen selleks ikkagist liiga noor.Mul polnud materiaalset kindlustustki ega kõrgharidustki omandatud.
Peagi ma hakkasin oma otsuses kahtlema sest mees pool mul osutus vägagi passiivseks.Ei hoidnud ta mind üldse.Ta ei saanud üldse pihta mis see kõik endaga kaasa toob.Lapse esimeste löökide kohta ütles et mis seal nii erilist,tõmbas käe ja käratas et laseksin magada.Augustis ei vaevunud ultrahelissegi tulema kuna töö oli tähtsam.Üldse ei tundnud huvi kuidas mul arsti juures läks ning kas pisikesega ja minuga kõik on korras.Kõikide oma murede ja kõhklustega pidin üksi toime tulema.Eriti kurb oli kuna elasime soomes ja lähedased eestis.Vanemaid ei tahtnud ma tülitada kuna nad olid väga pettunud mu beebi uudisest.Lapsele asjad muretsesin ka kõik ise.Teda seegi ei huvitanud.Polnud sellist koos ootamise rõõmu ega asjade soetamist nagu paljudel paaridel.31.12.2014 sünnitasin ma ka haiglas üksi sest mees pidi peale jõule soome tagasi tööle minema.Ütlesin hommikul et ära hakka tulema esimese laevaga mine parem tööle aga oleme ausad mees kes tahab isaks saada ei jätaks ju oma naist nii üksi ja läheks rahus tööle.
Päris õudsaks läks asi kui beebiga koju saime.Poja vahetas kuuks ajaks öö ja päeva ära.Olin nii kurnatud et vähe polnud.Kärutamas käisin ka nii et endal silmad vajusid kinni.Mees mitte midagi ei huvitanud.Sain vaid sõimata kui närvitsesin.Mingit abikätt ei ulatanud.Inimene keda ma vajasin kõige rohkem teda mu kõrval polnud.Isegi rääkimine ei aidanud temaga.
Tegin asju automaatselt ja pärast mõtlesin et kuidas asjad tehtud said.Selle aja sisse mahtus ka skypes raseduskriisi nõustajaga rääkimine millest oli vähesel määral abi.Aga see vähemalt aitas veidikenegi valust vabaneda sest muidu oleks endale või lapsele midagi teinud.Karjusin ta peal pidevalt.Elu läks lihtsamaks kui 6ndal kuul rinnast loobus.Siis ei ärganud ta enam öösel neli korda ülesse ja sain ka puhata.
See aga paraku meie suhet ei parandanud.Asjad läksid hullemaks.Ta jättis mind kui naist ka unarusse.Ei mingeid komplimente,tähelepanu,hoolitsemist ega intiimsust.Ei tahtnud isegi seksi ja ajas mind pidevalt eemale mis mõjus mulle nii laastavalt.Tema poolt oli vaid sõim,närvilisus ja tigedus.Ma ei saanud oma tundeid,mõtteid,emotsioone avaldada et sõimu poleks saanud.Küll olin talle lits,libu,hurood,kõike mõttetum eit keda kohanud olen ja üle üldse oleksin võinud ennast oksa tõmmata.Olin nagu raamidesse surutud.Ega tal suhtumine lapsessegi väga ei muutunud.Tuli õhtul koju,vajus diivanile ja sinna ta jäi kuni magama minekuni.Lapsest tegi välja siis kui ta ise diivanile ronis.Oleks siis mingit mängimisest temaga tema poolt ooo ei.Julgesin midagi öelda olin paha ja käratas et mis vingud mine ise tööle ja sa saad nagunii päeval magada ning persetad siin niisama.Lisaks tuli ka mulle kallale mitmeid kordi.
Nüüdseks olemegi lahu ning elan lapsega vanemate juures.Aga mis elu see selline on?Laps alles 1,3 aastane ning olen koguaeg kinni.Vanemad elavad Rakverest 15 km väljas ning autot ma ei oma.Raske on liikuma saada.Ma ei suuda oma poega piisavalt armastada.Tunnen et tänu talle on kõik seisma jäänud ja midagi teha ei saa.Ma kahetsen et aborti ei teinud.Ei suuda kannatada tema seletamatuid jonnihoogusi ega seda et on minus nii kinni.Ma ei suuda oodata millal läheb lasteaed nii öelda jalust ära et saaksin ka omi toimetusi teha.Tööle minna ja sotsiaalne olla.Tahan sõltumatu ja vaba olla.Laps tuli mu ellu liiga vara.Ma kaotan ruttu enesevalitsuse kui ta sõna ei kuula.On olnud hetki kus teda tutistan kõvasti või teen mingit moodi haiget.Kohati on hetki kus tunnen et vihkan teda ja ei suuda leida endas seda emaarmastust.Jh ta on mul olemas ning pean teda kasvatama muud ei jää üle.See nagu eluaegne rist mu kaelas ja kohustus.Neid tegelike mõtteid ei suuda kellegile rääkida ma tean kuidas mind siis maha hakkatakse tegema.Ma olen valu ja trotsi täis.Seda valus isegi meenutada mida lapse isa mulle tegi.Ma tunnen ennast kõige paremini kui laps magab.Tahangi et jääks oma uinakut tegema kuna koos olemine on temaga piin.Ma hirmuga mõtlen kui tõuseb et läheb jälle lahti pahanduste tegemine,lollitamine ja minu küljes rippumine.
Tahaks karjuda et viige see laps ja päästke mind sellest õudusest.
Tänan, et olete aus ja kirjeldate oma kogemusi ja valusaid tundeid ilustamata. Planeerimata rasedus, rõõmutu paarisuhe ja nüüdne üksikema staatus pole teile kindlasti kerged kanda.
Üksikvanemana olete lapsega põhimõtteliselt 24/7 koos ja see loomulikult kurnab. Teadke, et ei ole olemas halbu emasid, kõik lapsevanemad püüavad anda endast parima- lihtsalt vahest ei ole see lapsele piisav, või kõige kasulikum (psühholoogiliseks heaoluks, vaimseks ja füüsiliseks arenguks, turvatundeks).
Noorelt ja (emotsionaalse valmisolekuta) lapsevanemaks saanuna võitegi tunda end ebakindlalt, olla segaduses (toimunud on niivõrd oluline elumuutus ja sellega kohanemine võtab oma aja) ning nagu ise tõdete- käitute lapsega halvasti, mis viitab, et olete tugevas pinges, isegi masenduses.
Kaasaegsed kasvatusteooriad viitavad mõistele - piisavalt hea ema. See tähendab, et nagu ei ole olemas ideaalseid inimesi, pole ka ideaalseid emasid. Kõik on inimesed ja inimesed võivad eksida. Ning eksimustest õppida ja püüelda tõhusamate vanemlike oskusteni- sest need on õpitavad!
Piisavalt hea ema on oma lapsega kontaktis, rahuldab lapse vajadused (söök-jook-uni-kuiv pepu-emotsionaalne ja füüsiline lähedustunne) ning on kontaktis ka iseenda vajaduste ja soovidega. See tähendab, et vanema "tass peab olema täis"- kui ema tunneb end väsinuna, üksi, kurvameelse, pettunud, vihasena, on haige- on ta energiatase madal, ning kui ema ei tule iseendaga toime, ei ole tal ka midagi oma lapsele anda (lapse vajadusi märgata). Et teie tass on tühi, kohe päris kummuli ja tilgatuks saanud... sellele viitavad kirjas ilmnenud tõsised probleemid - tunnete end üksi, elust väsinud, kõigest ja kõigist tüdinuna, agressiivne käitumine väikelapse vastu (kelle eakohane ja loomulik käitumine viib teid endast välja), siinkirjutajale tundub, et olete depressioonis ning vajate endaga toimetulekuks abi!
Mida teha - soovitan pöörduda oma perearsti vastuvõtule, kirjeldada seal oma sümptomeid,- perearstidel on õigus kirjutada antidepressante või oskab ta juba soovitada psühhiaatrit, kellega tuleks teil aega viitmata alustada koostöd. Kuna nimetasite, et saite raseduse ajal tuge raseduskriisinõustamisest, soovitan teil uuesti kontakteeruda oma nõustajaga (teil on juba varasem kontakt ja usaldus).
Aktsepteerin teie mõtteid ja tundeid emarolli osas ning oma väikelapse suhtes. Samas, ta on olemas ja teie vastuta tema eest! Iga laps vajab normaalseks arenguks rahulikku, enda eluga toimetulevat lapsevanemat.
Seetõttu on äärmiselt oluline, et noore emana ei jääks te oma last kasvatades üksi. Elate koos enda vanematega, nemad ju on osa teile nii vajalikust sotsiaalset tugivõrgustikust? Lisaks neile saavad tugivõrgustikku kuuluda ka endise partneri vanemad, teie sõbrad/lähedased/head tuttavad, - olete te nendega kontaktis? Kui ei, siis püüdke neid sidemeid kas taastada või luua. Et olla piisavalt hea ema, vajate te aegajalt ka aja mahavõtmist, ehk võimalust tegeleda endale oluliste tegevustega (kasvõi jalutuskäik, kinokülastus, uued või taasavastatud hobid/harrastused- kõik, mis teid rõõmustaks ja tooks rutiinist välja).
Rääkige oma lähedastega oma tunnetest ning vajadustest, otsige abi väljastpoolt.
Võimalusel osalega beebikoolis (infot saate oma lastearstilt), koos teiste noorte emadega saate positiivseid kogemusi ja kindlustunnet emaks olemisel/kasvamisel ja ka lihtsalt kodust nelja seina vahelt välja.
Süütunnetel pole emaks kasvamisel kohta, need vaid õõnestavad teie enesehinnangut. Lubage endale vajadusel asjakohast medikamentoosset ja psühholoogilist abi, loodetavasti aitavad need aegamööda taastada võime rõõmu tunda nii iseendast, kui emarollist ja loomulikult oma väikesest pojast, - teie laps vajab õnnelikku ema!
