laps on mul 2, aastane ja jonni ja ei periood on hetkel. laps jonnib ainlt minuga. vahel tunne et teen või olenteinud midagi valesti, sest isa või teiste pereliikmete nt tädide, vanaemadega on pai laps. Kui keegi keelab või pahandab siis jookeb laps alati minu juurde kas siis lohutust saama või lihtsalt nutma.
mind lüüakse kui väsinud ollakse teisi ei löö laps.
olen väga kannatlik olmud ja olen ka aga vahel on tõesti tunne et lapsel pole minuga hea olla. et nagu teistega on parem, sest nendega ei jonnita. me oleme muidugi päevadläbi kaekesi kodus. isa oleb õhtul hilja ja läheb hommikul vara vahel isegi nädalavahetusel. olen ise ka natuke väsinud ja vb mõtlen veits üle .kirjutan kohe mida võibolla üle mõtlen.
alati kui mu õde klla tuleb. vahel nädala sees 2 korda ja vahel ka nädalavahetusel. nädala sees enamati õhtul peale kooli. Laps jookseb talle ukse peale vastu ja kohe sülle, kallistama. sis mängivad koos ja ma jään kõrvale. aga kui midagi vajaiis on emme tähtis. pean muidugi ka nende juures olema kui nad mängivad. vahel tuleb laps ronib minu sülle korraks ja sis mängima tagasi. siis natukese aja pärast koraks tädi sülle ja kallistab. siis mänig edasi. vahel tunne et tädi kallim kui emme. rumal küll aga vahel küsin et kas tahaksid rohkem emmet või tädi siis ütleb et tädi.
tädi on talle pea aastaseks saamist tähtis, siis hakkas tädi tihedamalt külas käima jne
mingi aeg vahepeal kasutasin korra loomiseks kõvemat häält.löönud ma last eiole. pepulaksu ka mitte ega tutistanud.
olen vahepeal lapsel kõvemini käest kinni haaranud. nutma ta pole selle peale hakanud. valus pole ta ist saanud. olenkäed pärast haaret kontrollinud punased pole olnud, siis vist ei ole nii kõva haare olnud. ükskord ehmus kui ma järsust kätest kinni haarasin ja see oli viimane kors ka . rohkem pole seda juhtunud. siis ta nuttis ehmausest. haare polnud kõva lihtsal ehmatas.
kas sellest võib järeldada et minu suhe lapsega on nõrgaks jäänud tänu nende kätest haaramiste.
vahel me nutame koos ,ma ei tea kui õige see on.
laps ise ka kallistab mind ja tuleb teeb musi .
ütlen alati oma lapsele et armastan teda ja et kui kallis ta on. kallistame ja musitame . õhtul lähme koos magama ja ta magab meie kaisus.
See, mida oma kirjas kirjeldate võib olla täiesti eakohane käitumine. Mõistate ju ise ka, et kaheaastased jonnivad ja vahel ilmutavad trotsi ja agressiivsust. Samuti on tavaline, et emmedega jonnitakse rohkem ja näidatakse oma vastuolulisi tundeid. Nii võibki olla, et emmet kord armastatakse ja kallistatakse, siis jälle lüüakse ja öeldakse halvasti. Eks need kahesed on ise ka vahel segaduses ja peavad oma siseheitlusi – kord tahetake olla suur ja iseseisev, siis aga abitu ja klammerduv. Seda kõike te näetegi. Ka teiste pereliikmete ja lähedastega võib olla palju muutlikkust -kord peab kõike tingimata emme tegema, siis jälle ainult issi. Nii võib ka teil on õega, kes on talle muutunud omaseks, mis aga ei tähenda, et teie oleksite talle vähem oluline. Lihtsalt ta on juba küpsem selleks, et suuta kohaneda ja läheneda ka teistele ja tunda end nendega hästi. Lapsed ju sageli kiinduvad vanavanematesse või kasvatajatesse ka. Ma arvan, et muretsemiseks ei ole põhjust. Seda enam, kui jagate seisukohti, et lapse karistamine ja mingil moel haiget tegemine ei ole lubatud ning püüate seda igati vältida. Loomulikult armastab ta teid jätkuvalt, vaatamata sellele, et teil oli üks pahandus, mis teda võis hirmutas. Kui tunnetegi, et olete lapsele liiga teinud või ebaõiglaselt kohelnud, siis ikka tuleb andeks paluda ja lapsed andestavad.
Isegi kui laps rõõmustab tädi tuleku üle ja teda ka vahel igatseb, et vähenda see kuidagi tema kiindumust teisse. Kui teie olete tema jaoks igapäevaselt olemas, teete koos toredaid asju, olete temaga ka siis, kui ta jonnib ja iseendaga pahuksis on ning pakute talle turvalist rahunemist, siis see kõik kokku lähendab ja seob. Tädi jääb ikka tädiks ja see on tore.
Lõpuks tahan veel lisada, et püüdke vältida lapse seadmist lojaalsuslõksu, küsides, kes talle kallim on või keda ta rohkem tahab. Seda poleks vaja, see tekitab vaid segadust ja on lapse jaoks koormav. Seda enam, et ta ei pruugi mõista teie küsimuse sisu ja tähendust samamoodi nagu teie eeldate. Seega ei ole ka selge, mida tema vastus õigupoolest tähendab. Pigem teeb ju haiget teile ja samas täiesti asjatult. Ja veel märkan, et kirjutate, et magate lapsega koos kaisus. Lapse arengu huvides oleks väga oluline, et harjutaksite teda magama oma voodis. Ühine voodi on ikka vaid emme-issil, teistel igaühel oma. Lastele on oluline seda mõista, et vältida emotsionaalset üleseotust ning eristumisraskusi isiksusena, tunnetada ja kohaneda täiskasvanute ja laste vaheliste suhete erinevustega ja teisi kaasnevaid asju. Kaisusolemised ja lähedust pakkuge lapsele muul ajal ja eriti juhul, kui peaks tekkima kohanemisraskusi oma voodis magama harjutamisel.
