Tervist. Mure on suur ja ei teagi kuidas käituda või kuhu pöörduda. Nimelt elan oma lapse isaga 2 aastat lahus,tal on uus naine ja ka uus laps. Minu 5 aastane laps läheb nutuga isa juurde sest kardab seda uut naist. Asi on juba nii hull,et laps ei tule autost välja. Mainin ka ära,et laps 5 aastane. Räägin alati lapsele ta isast ja ta naisest hästi, sest tahaks et laps läheks hea tujuga isa juurde kuid pole tolku midagi. Kui küsida siis ütleb,et see uus naine karjub ja karistab(paneb nurka jne). Kui rääkida mehega telefoni teel karjub naine,et olen lapse ära hellitanud(mida ma ei tee), sellepärast ta karjubki seal. Viimasel ajal olen asi seal maal,et saan sellelt naiselt kirju, kus ta sõimab mind. Kui küsida eks-mehelt kas asi hakkabki nii olema,et sinu naine lihtsalt terroriseerib siis saan vastuse naiselt kes räägib mehe telefonis. Olen seda teemat võtnud üpris rahulikult kuna kardan,et kui sõiman siis elab see nn naine oma viha mu lapse peal välja. Mis tegelt seal toimub ei tea ja ilmselt ei saagi teada. Laps käib isa juures nädalavahetustel ja kui mingid pühad siis kauem. Kas tõesti pean sellist asja kannatama? Kui oleks asi ainult minus siis lapse pärast ma ilmselt kannataksin kuid kui juba asi nii kaugel et laps ise kardab ka siis on midagi väga valesti.
Teie jaoks on muutunud lapse isa juurde viimised muretsemiseks, kas külaskäigud pojale hea asemel hoopis halvasti ei mõju. On ju hea, kui peale lahutust säiliks lapsel mõlema vanemaga kontakt, kuid see ei tohiks kujuneda kannatuseks või vaid kohuse täitmiseks. Samuti arvan ma, et ei peaks olema eesmärk tagada vanematele võrdsus, et tunduks õiglane ja ajada näpuga kalendris järge, kes kui palju on lapsega aega veetnud. Lähtuda tuleks kindlasti sellest, mis on lapsele parem, mis on tema huvides ja tema vajadusi arvestav.
Kirjutate, et laps kardab isa juurde minna, kardab tema naist, kes karjub ja karistab. Kohtleb ka teid samamoodi – karjub, sõimab, teeb teile etteheiteid lapse kasvatamise kohta. Ka teie juba kardate teda, ei julge sekkuda, oma arvamust öelda, sest võib juhtuda, et ta kohtleb last siis veel halvemini. Kõlab tõesti nii, nagu oleks võim ja kontroll naise käes. Kui see tõesti nii on, et laps ja teie elate hirmu all, siis tuleb ju midagi ette võtta. Kirjutate, et te ei tea, mis seal tegelikult toimub Aga teil on õigus teada. Ja vastutus ka. Laps ju loodab ja vajab seda, et tal oleks kellelegi toetuda ja usaldada, et teda kaitstaks. Kui on mitu täiskasvanut, kelle hoole all laps on, siis on loomulik ja väga vajalik, et nad teevad koostööd, jagavad infot ja teevad parima, et lapsel oleks turvaline ja eakohane keskkond ja kohtlemine. Näiteks kui viite lapse lasteaeda, siis on teil ju õigus teada, mis seal tehakse, kuidas laps seal käitub ja millised on üldised arusaamad, kuidas last koheldakse, kuidas piire seatakse jne. Kahe vanema koostöö on veelgi vajalikum. Nad ei pea olema kõiges ühel meelel, peredes võivad olla mitmed erinevad reeglid, kuid nad ei tohiks olla vastuolus ega lapsele kahjulikud.
Pika jutu lõpuks veel lühidalt peamist kokku võttes: kus ja kellega ka laps ei oleks, ei tohiks ta tunda hirmu. Kui täiskasvanud ei suuda või ei oska lapsega seonduvas kokkuleppeid teha, siis ei peaks laps sõnasõda ega muid omavahelisi probleeme taluma. Kui teil on kahtlusi, et lapsele ei mõju teises peres viibimine hästi, siis arutage eelkõige lapse isaga läbi, mis on teie arusaamad ja eesmärgid lapsega seonduvas. On mitmeid teisi võimalusi lapsel ja isal suhelda ja midagi toredat koos teha, isana lapse jaoks olemas olla ja kontakti hoida. Kui aga ei õnnestu jõuda olulistes asjades kokkuleppele, siis soovitan pöörduda mõne spetsialisti poole: näiteks perenõustaja-lepitaja, lastekaitsespetsialist, pereterapeut.
