9 aastasel tüdrukul suri ema. Peale kurba uudist on ta natuke rohkem endassetõmbunud, ei taha pisaraid välja näidata, suurest stressist jäi haigeks-palavik, köha, nohu. Kõrval on isa ja vanaema-vanaisa, kellega on suhted väga head. Lähedased julgustavad ja toetavad, et kõiki tundeid võib välja näidata ja nutmine on loomulik ning kurbust võib ka välja näidata. Kindlasti on plaanis temaga minna psühholoogi juurde, aga kuna enne matuseid ei jõua, siis palun esialgu abi siit kaudu. Sooviksin teada, et kuidas peaks teda eelseisvaks matuseks ette valmistama? Kas peaks talle eelnevalt teavitama, et näeb matustel ema kirstus? Kuidas toetama?
Emast jäi maha ka 2,5 a poeg-teda ei ole plaanis kirikusse ära saatmisele võtta. Tema ei tea ema surmast veel midagi. Kuidas temaga peaks sellisel puhul käituma?
Ette tänades,
A
Lapse lein on mõneti erinev suure inimese omast, hea, kui on keegi, kes ka lapses toimuvat märkab ja mõistab. Kahjuks on ju vahel ka nii, et suurtel palju tegemist ja oma tunnetega toimetulemist ning lapsed jäävad omapäi. Nii ongi sobiv viis nagu kirjutate, olla ise loomulik, näidata ka oma kurbust ja võimaldada seda ka lapsel ning olla olemas, kui ta soovib midagi küsida ja rääkida. Olenevalt vanusest ongi küsimused väga erinevad ja surmast arusaamine ka, selle lõplikkusest ja põhjustest. Kui laps ei räägi, aga näha on, et teda miski vaevab, siis võite ise rääkida, kuidas teie end tunnete ja mida lähedase surmaga seoses kogete. Allpool on viide, kus saate rohkem lugeda soovitusi.
Mis puutub laste matuseks ettevalmistusse, siis jah, oleks väga vajalik rääkida eelnevalt, mis seal toimub, näiteks rituaali kirjeldus, seda mida laps seal näeb (ema on kirstus, ei liiguta, võib näida teistsugune, kirst pannakse kinni ja see paigutatakse auku jne. 9.aastane mõistab juba surma üsna realistlikult. Vajadusel arutlege ka veel surma üle, et lapsel ei tekiks endal süütundeid. Kindlasti jälgige, et keegi oleks lapsega koos, et ta saaks matusel tunda, et saab kellegi poole pöörduda kui vajab.
Kirjutate, et nooremat last ei ole plaanis kaasa võtta. Muidugi ei pruugi ta mõista toimunus kõike, kuid samas on siiski hea, kui tema eest ei varjata midagi. See on muidugi teie ühine otsus ja sageli soovitakse lapsi säästa, kuid tegelikult pole seda vaja. Matused on ju selleks, et lähedased saaks leinata, hüvasti jätta, koos olla – see on protsess, mida ongi vaja läbida ning seda ka lastel. Lapsed teevad seda omamoodi, vahel kuid ja aastaid hiljem uuesti mõne küsimuse või tegevuse kaudu leinaprotsessi tagasi pöördudes. Lapsi pole vaja kaitsta leina eest vaid olla nendega koos ja aidata mõista toimunut – see on parim viis leinata. Kes teab, laps võib suureks saades tunda kahetsust, et tema ei olnud koos teistega ema matusel.
Lapsed vajavad selgeid, ausaid ja konkreetseid vastuseid. Jälgige kindlasti ka lapsi järgneval perioodil, nende käitumis muutusi, meeleolu, und, söögiisu jms. Praegu on loomulikud stressi, hirmu ja ärevuse ilmingud. Säilitage kindaid rutiine igapäevaelus ja olge valmis selleks, et lapse meeleolud ja toimetulek käib üles-alla.
Palju oleneb ümbritsevate lähedaste oskusest pakkuda üksteisele tuge leinaprotsessis. Usun, et lapsed tulevad toime just sedavõrd, kuivõrd nende lähedased nende ümber. Olge avatud ja loomulikud, surmateemal rääkimine on oluline elu osa. Kahjuks tuleb aga vahel sellega kokku puutuda liialt vara ja liialt lähedalt. http://leinaleht.edicypages.com/leina-mitu-nagu/lapse-lein ; http://www.teadlikvanem.ee/laps-vajab-leinas-tuge-ja-selgitusi/
