Mul on sugulane, kes on 165cm pikk ja kaalub 52kg. Ta vihkab oma keha ja arvab, et ta on paks, kuigi tegelikult on ta liiga kõhna. Ta teeb igapäevaselt trenni ja sööb väga vähe puu ja juurvilju ja ka lihast on ta loobunud. Ta soovib kaotada veel väga mitu kilo. Kui ta trennist tuleb, siis ta seisab peegli ees ja peksab oma jalgu ja nutab, sest need tunduvad talle liiga paksud. Ta veedab päevast väga suure osa peegli ees enda keha negatiivselt hinnates. Ta tihti kurdab, et juuksed on jube hõredaks jäänud aga ei taha uskuda, et see on ebapiisavast toitumisest. Paari aasta eest ta oli juba väga kõhna ja siis lõppes tal ka menstruatsioon pooleks aastaks, kuni ta natuke juurde võttis. Kuid ta ise keeldub uskumast, et see kaalu tõttu oli. Me oleme temaga rääkinud ja talle kinnitanud, et ta ei ole paks, ning pigem on juba liiga peen, kuid ta ei võta meie juttu kuuldagi ja ütleb, et temal on teised standardid. Kui ta veel 2 kilo alla võtab, on ta KMI järgi juba alakaaluline. Me tahaksime teda aidata, aga kuidas aidata inimest, kes probleemi ei tunnista ja igasugusele abile vastu on?
Kahju kuulda, et teie sugulane ei võta kuulda teie mõistlikke nõuandeid. Muutus saab alata ikka sellest, kui inimene ise probleemi olemasolu tunnistab, saab aru, et muutus on vajalik. Iga haiguse ravimisel on väga oluline, kas inimene tunnistab ise haiguse olemasolu ja saab aru sekkumise vajalikkusest.
Kirjelduse järgi tundub mulle, et peaksite siiski asjasse tõsiselt suhtuma, sest tegu võib olla anoreksiaga. Kõige parem, kui sugulane läheks psühhiaatri vastuvõtule, sest seesuguse söömishäire taga võib olla näiteks ka depressioon, ärevushäire vms. Psühhiaater saab määrata vajaliku ravi ning soovitada sobivat psühhoteraapiat. Viimast on kindlasti tarvis, sest söömishäire tagamaad võivad olla väga laiad: nt keerukad ja ebarahuldavad peresuhted, lapsepõlve ebasoovitavad mõjud, kindlasti mõjutab ka isiksuse tüüp, senise elukogemuse mõju, uskumused-hoiakud jmt. Psühhiaatriline ravi koos psühholoogi toetusega võib aga anda häid tulemusi.
Kuna tegu võib olla haigusega, millel võivad olla pikaajalised halvad mõjud, see võib kaasa tuua pöördumatuid tervisekahjustusi (nt lastetus) ja isegi surm, siis on minu ettepanek suhtuda teemasse äärmiselt tõsiselt ja otsida abi professionaalidelt. Ka perearst võib olla esimene, kellele seda rääkida ning seejärel koos temaga planeerida edasist.
Lisan ka lingi, kust leiate konkreetsed kontaktid. http://www.eriline.ee/?page_id=321
