Mul on 13 aastane poeg ja ei kuula sõna kuna teised lapsed teevad nii ja naa. Nt. Mina ei luba teda ujuma ilma täiskasvanu järel valveta. Kuna teised lähevad ja püüab ka teistega kaasa minna.
Ei lubanud ujuma minna kuna ta ei oska veel nii hästi ujuda. Pani asjad salaja kotti ja jooksis kodust minema. Mis sellises olukorras teha. Kas mina lapsevanemana tohin nüüd teda selle eest karistada kuna rikkus meie tingimusi ja läks teistega vist salaja ikka ujuma.
Tahan ka lapsevanemana et saab nautida suve sõpradega, aga ujumine (mis on tal vilets ja korra on juba valetanud ujumise koha kohta, ei känud seal kus ütles vaid pidi minema ikka teistega koos sinna kuhu ei lubanud) on see koht kus ma ei sa teda üksi ilma täiskasvanu järelvalveta lubada.
Mida saan mina siin teha, et teised lähevad ja minu laps tahab ka minna sinna kus ei ole valvet kusagil. Hirm on ujumas käimise ees.
Ole nõutu ja ei oska abi saada kusagilt.
Emana olete oma teismelise poja käitumise pärast mures,- tema ujumisoskus ei ole piisav ning muretsete tema turvalisuse pärast. Samuti olete häiritud, et vaatamata tehtud kokkulepetele- laps ei lähe teistega ujuma- on ta seda ikkagi teinud.
Karistamise osas, - saan aru, et olete pettunud ja pahane, et kokkuleped lapsega ei pea, samas on karistamine justkui kahe teraga mõõk- toob pigem enam kahju kui kasu. Teismelises tekitavad karistused trotsi ja suurendavad veelgi vastupanu, küllap leiab ta ikka viisi, kuidas neist üle astuda, slikerdada või valetada.
Seega julgen karistuste asemel soovitada teil oma teismelise pojaga ikka häid suhteid hoida, et saavutada koostöö. Heade suhete hoidmine ei tähenda, et peaksitegi nüüd "alla andma" ja leppima poja ebakohase käitumisega. Loodetavasti mõistate, et head suhted põhinevad teineteise vajaduste kuulamisele, mõistmisele ja teineteise aktsepteerimisele- millised välistavad võimusuhted (kus üks osapool peakski alati võitma ja teine siis kaotama).
Kuidas selliseid suhteid luua ja hoida? Kõikide pereliikmetega, sh lastega on mõistlik rääkida ausalt, avatult, oma vajadustest lähtuvalt ja teist osapoolt austaval viisil. See ennetab suurema vastupanu, kui teine osapool kuuleb teie rahulikult, sõbralikult, kuid kindlal moel esitatud mure. Püüdke teist osapoolt mitte süüdistada (see tõstab kohe vastupanu üles), vaid rääkige selges minakeeles iseenda eest. Mida poja käitumine teile tähendab, mis mõju/kahju te sellest saate ja mida sellega seoses tunnete. Kuulake kindlasti ära poja vastus/reaktsioon oma sõnumile. Jääge rahulikuks. Sõnastage kuuldu ümber (nii lasete teisel "auru välja lasta"), siis öelge rahulikult ja kindlalt taas oma sõnum. Vajadusele olge taas kuulaja rollis ja sõnastage poja vastus talle tagasi (kuidas tema jutust aru saite) jne. Taolise teineteist austava dialoogi lõpuks olete mõlemad teineteisest paremini aru saanud, suurenenud on mõistmine ja kergem on sellelt pinnalt hakata tegema koostööd, ehk siis mõtlema koos parima lahenduse/kokkuleppe peale.
Kuulamis,- ja kehtestamisoskuste kohta saate lugeda:http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Loodan, et saate oma kolmeteistaastase pojaga olulise kokkulepped tehtud, lapse turvalisus ja teie heaolu on võrdselt olulised!
