Miks panin küsimärgid, just sellepärast, et ma pole päris kindel kas ma saan oma isa selleks kutsuda või ei.
Vabandan ette ära, sest ei osanud kuhugi mujale foorumi kasuta seda juttu postitada.
Lugu on selline, et isa on hakanud iga päeva päevast- päeva jooma õlut. Läheb üks, siis teine ja kolmas.. Läheb nädal, läheb teine.. ja juba saad aru, et see inimene ei kanna enam. Ta jääb lihtsast kahest pudelist õlust ka juba täis. See on kestnud juba vähemalt pool aastat. Kui õlut pole, võtab õhtul pitsi viina, ütleb veel et see on terviseks.
Mina ja ema olema hullumise ääre peal. Muidugi, saan aru, ema õhutab teda tegelikult takka. Selle all mõtlen ma seda, et ta näägutab ja kaaguab päevast päeva, kui näeb, et isal on jälle õllepudel näpu vahel. Nüüd on ka tema alla andnud.
Ise olen lõpetanud õpingud ja saabunud kodumaale. Oma silmadega vaadates seda situatsiooni tekib tunne tõesti, et kas sõimata alkohoolikuks või ei. Ma olen lugenud talle sõnu peale, ähvardanud ja pahandanud, kuid ei midagi. Nüüd lugedes erinevaid artikleid, ei soovitata üldse ähvardada ja pahandada... Kuid mida ma teen? Kuidas ma pean talle lähenema? Tema jaoks ei ole see probleem, et ta läheb ja võtab mõned õlled.. Kuid meie jaoks on see juba kohutav probleem. Kuhugi arsti juurde on võimatu teda saata... Olen üritanud ise temaga rääkida, kuid enam ei oska midagi öelda.. Olen väsinud talle korrutamast, et ma sooviksin et minu lapsed näeksid oma vanaisa, et ma ei peaks rääkima neile kunagi et, "ah teate, vanaisa oli sellie.. noh.... armastas natukene palju napsutada"..
Olete mures oma isa süveneva alkoholismi tõttu. Kahjuks on alkoholism sedasorti haigus, mida on raske kontrolli alla saada. See on võimalik, kui on olemas alkohooliku enda kõrge motivatsioon ja tugev tahe, ümberkaudsete inimeste tahe ja tugi on olulised, kuid sellest ei piisa. Sõltuvuse puhul räägitakse ikka ka kaassõltuvusest ja tihti on alkohooliku pere justnagu kaassõltlase rollis, kes küll „kaagutades ja näägutades“ nagu te kirjutate, aga siiski tema eest hoolitsedes, tema eest asju ajades ja vastutust võttes ning mõista püüdes aitab probleemil püsida. Tänapäevased alkoholismiravi võimalused on praegu palju paremad kui varamatel aegadel, ehk oleks abi, kui isa saaks hea ülevaate neist võimalustest.
Kahjuks ei saa ükski abikaasa ega tütar oma alkohoolikust meest/isa päästa, kui isa ise probleemist vabaneda ei soovi, on teda pea võimatu aidata. See, mida saate teha, on oma seisukoha järjekindel avaldamine ja leppimatus isa alkoholismiga; oma valu, pahameele ja pettumuse näitamine isale. Näägutamine ei aita, tõsised endakohased avaldused (kuidas isa alkoholism otseselt teid mõjutab) võivad aga mõtlema panna. Loomulikult armastate oma isa ja soovite teda aidata, soovite, et teie lastel oleks tore vanaisa. Kuid otsustada enda eest saab siiski vaid täiskasvanud mees ise. Tore vanaisa saab teie isast vaid siis, kui tema seda soovib.
