Tere! Hetkel peres kasvamas kaks poissi ja tüdruk. Sugulastel ja sõpradel ka kõik poisid, ainult üks tüdruk. Siis me mehega otsustasime, et soovime veel ühte last ja natuke uurisin neid ovulatsiooni teooriaid, et kuidas anda tüdruk-spermatosoididele eelis jne. Aga ov oli iga kuu erineval päeval ja väga raske oli ennustada. Aga ma ikka lootsin, et õnnestus… Eile käisime uh-s ja selgus, et on poiss. Olen endas äärmiselt pettunud, et ei suutnud olla nii järjekindel, et edasi tasapisi proovida, vaid lihtsalt lollilt lootsin ja tahtsin, et juba kiirelt rasedaks jääksin. Ja loomulikult oli tütar äärmiselt kurb, et ta ei saagi endale õde…Kui ütlesin, et ta saab endale venna, siis ta vastas, et ei-ei, tal on juba kaks venda( tütar saab kohe viie aastaseks). Ma tõesti ei oska teda lohutada. Ta küsis, et miks mul ainult poisid sünnivad ja et tema ei taha ühtegi poissi sünnitada. Ta oli nii kurb ja see oli mulle nii valus. Ma mõistan, et ta on alles laps ja ta harjub selle mõttega ja küllap ka unustab oma kurbuse, kuid mina ju ei unusta! Ma mäletan ikka tema sõnu ja arusaamatut ilmet.
Ja tulevikule mõeldes tundub see nii üksildasena tütre seisukohalt. Vendadega ei teki kindlasti niisugust läbisaamist nagu õega oleks. Mul on tunne, et ta on täiskasvanuna nii õnnetu ja kurb, et tal pole oma peres ega ka lähisugulaste hulgas kedagi, kellega tüdrukute asju ajada ja koos olla. Olen tõesti väga kurb, et ei suutnud tema heaks seda korda saata, vaid ta saab endale jälle venna. Ja see tunne jääb mind vist kogu eluks saatma ja ma ei suuda seda endale andestada.
Ma saan tegelikult aru, et kõige tähtsam on veel sündimata lapse tervis ja et temaga kõik hästi oleks, aga siiski jääb kummitama mõte, et miks ei võinud minna teisiti, sest tõenäosus on ju lausa 50%. Eelkõige süüdistan selles ennast.
Aitäh, et ära kuulasite!
Tänan, et kirjutasite ja kirjeldasite oma esialgseid emotsioone peale lapse soo teadasaamist.
Usun tõesti, et teil ei maksa muretseda oma tütre pettumuse ja väljendatud tunnete pärast. On normaalne, et inimesed tunnevad ja väljendavad ka negatiivseid tundeid. Seejuures ei ole oluline, last kuidagi eriliselt lohutada või seda tunnet n.ö. ära võtta. Oluline on, et te peegeldate talle tagasi tema poolt väljaöeldut, andes niiviisi ilma hinnanguteta mõista, et teda on mõistetud. Ükskõik, millises situatsioonis, nii vähem kui rohkem traagilises situatsioonis, on lapse jaoks oluline, et tema kõrval on iseenda emotsioonidega hakkamasaav lapsevanem, kes suudab anda selgitusi ja lapse emotsioone konteinerdada. 5-aastase lapse maailmapilt on tihti müstiline ja maagiline, täis võlumisi ja nõidumisi. Eelkõige elavad aga kõik lapsed välja oma vanemate väärtushinnanguid ja tundeid. Seega, kui teie olete lohutamatu või tunnete isegi süüd, sest sündimas on jälle poeg, siis jääb ka teie tütrega tunne, et ta on üksi ja millegipärast õnnetu, sest peres ei ole õde. Kui suudate ise olukorda teisest vaatenurgast vaadata, siis peagi näeta ka oma tütre suhtumise muutumist: Tore on olla väikeseks printsessiks kõikide nende mehelike meeste seas.
Jagage oma mõtteid mehega ning kuulake omalt poolt tema arvamust. Usutavasti leiate piisavalt positiivseid vaatenurki, et oma pisipoja kohalolekut nautida. Mingil põhjusel valis ta ju just teid oma vanemateks.
