Tere! Kirjutan teile, sest ei oska enam ise kuidagi kuskilt asja parandama hakata. Siiani pusisin ise ja vahepeal oligi illusioon et kõik korras. Taust: Vanem tütar saab märtsis 4, väiksem tütar 2 kuud vana praegu, abikaasaga koos üle kuue aasta ja õnnelikult. Probleemid on minu ja vanema tütrega, mis said alguse, kui teine laps alles kõhus. Nimelt on minu väga suure tähelepanuvajadusega tütrest saanud nüüd üle mõistuse suure tähelepanuvajadusega tütar. Olen old talle täielikult pühendund. Kvaliteetaeg on meil igapäevaselt olnud õhtuti peale tööd. Ka isa tegeleb südamest ja palju temaga. See pole muutunud. Küll aga on muutunud meie laps, kes ilmselt on stressis uue pereliikme lisandumise tõttu. Kuna saime aru, et lapsel raske (alguses peale sündi karjuti meie peale, hüsteeritseti, siis olid nutuperioodid, kus laps nuttis südantlõhestavalt ja nüüd sõnakuulmatus vahepeal jnejne), siis me jätsime ta lasteaiast koju. Laps käib aias vaid mõned korrad kuus, kui mina koolis olen (õpin TTÜ magistriõppes, kaugõppe vormis). Kui mu laps oli enne mu jaoks kõik, siis nüüd tunnen nii vaid osa aegadel päevast. Ülejäänd aja tunnen, kuidas ta mind lämmatab, kuidas ma olen tühjaks tõmmatud hoolest ja hellusest ja et mul ei ole rohkem anda midagi. Vahepeal ajab oksele...mitte tema, aga see situatsioon, et ma tunnen, et tahaks minema minna, aga ma ei saa ju. Aga kui väiksemaga tegelen, siis tunnen, kuidas väiksem mu akusid laeb. Temaga läheb südame alt soojaks. Kõikide teistega suhtlen hea meelega, mul on hea tuju, ei tunne väsimust. Aga kui vanem laps midagi tahab, siis juba see tekitab tõrke- et jälle! Point on selles, et ta ei pea üldse pausi praegu. Näiteks võtan 15 minutit endale, kui õhtusööki teen samal ajal- aeg on optimeeritud- kuulan lemmiksaadet raadiost. Ja ta ei lase ka siis mul olla, tuleb ja vahetab kanalit. Siis ma selgitan talle, et ma kuulasin seda ja siis tuleb suur tüli...jälle..Ja ma tunnen, et tahaks karjuda, et isegi seda saadet ei lase kuulata mul.Ma tunnen, nagu ta tahaks minu iseolemise täitsa ära kaotada....et minu vajadusi polegi. Siis proovisin hingata nii, et lähen õhtul siis kui abikaasa kodus sõbrannaga kohvikusse tunniks, võtsin väiksema kaasa. No ja suurem tegi sellise skandaali, et mul ei old sest käigust kasu, sest ta tegi oma skandaaliga eeltöö ära ja selle asemel et jõudu kasvatada, pidin miinusest nulli jjälle jõudma, kuna ta tõmbas mu miinusesse emotsionaalselt. Ta tahtis kaasa tulla...Ja ma saan aru, et tal raske õe sünni tõttu,ma saanaru, et tal läheks see kõik kiiremini üle, kui ma teda toetaksin jne...Aga mida teha siis, kui mul seda kõike teha pole võimalik, sest mul ei ole midagi anda- olen tühi? Kuidas end täita, kui mind järgmine päev jälle tühjaks tehakse...Oeh..see pole üldse normaalne jutt oma lapse kohta. Vandusin kunagi, et minust ei saa mu oma ema (ta ütles mulle 3 aastasena, et ta ei tahtnud mind ja tahtis aborti teha, mind kasvatas vanaema, ema ei tundnud huvi) ja nüüd kirjutan siin selliseid asju..mulle hakkab aina enam tunduma, et asi ei olegi uues lapses vaid minus. Laps peegeldab lihtsalt seda, mis minus toimub ja tunneb hirmu, et kaotab minu. Ma ise tunnen ka hirmu. Ja ma ei tea mida teha...kas see võib olla algav skisofreenia? Mu emal on krooniline skisofreenia alates sellest, kui olin 15 a vana.
Teil ei ole olnud piisavalt võimalusi iseenda jaoks, puhkamiseks, igapäevastest kohustustest väljalülitamiseks, energia taastamiseks. Ühe lapsega olles saite talle pakkuda piisavalt tähelepanu talutav, kuid kaks last ja õpingud – see on piisavalt suur koormus ja arusaadav, et enam polnud võimalik samamoodi jätkata. Kui vanem tütar muutus järsult just seoses beebi sünniga, siis küllap see räägib tema raskusest muutunud olukorraga kohaneda. Ja nagu isegi kirjutate, võib tal olla hirm teie hellusest ja tähelepanust ilma jääda või veelgi enam, kardab ehk koguni, et te ei armastata teda enam, sest teil on nüüd ju beebi. Hirm jääda emast ilma, olla tõrjutud, mahajäetud – mis võiks talle hullem olla? Isegi kui te pole selleks otseselt midagi teinud ja püüate tema jaoks aega leida ja suurem laps ju ongi juba iseseisvam ja saab palju ise toimetatud, võib see siiski tüdrukule teisiti näida. Seda enam, et lapse kujutlusvõime käivitamiseks pole palju tarvis.
Ilmselt on nii, et teie vajate nüüd rohkem aega iseenda jaoks, et akusid laadida, kuid tütar kogeb igat hetke, mil te soovite olla temata, hülgamisena ning reageerib eriti tundlikult ja klammerduvalt. Mida rohkem ta teid piirab ja tähelepanu nõuab, seda rohkem te temasse tõrjuvalt suhtute, mis omakorda kinnitab talle, et te ei taha teda. Nii võibki olla, et nõiaring jätkub ja väljapääsu raske leida. Kust teiegi siis saaksite võtta hea tuju ja energiat temaga olla, kui saate pidevalt tunda tema trotsi ja nõudlikkust. Pole enam piisavalt tahtmist ja rõõmu leida aega tema jaoks.
Praegu olekski väga oluline leida mõnigi võimalus veidi puhata ja siis kasvõi veidi leida selliseid tütrega koosolemist, mis looks uuesti positiivseid emotsioone. Te mõlemad vajate positiivset seost, et tulle negatiivset mustrist välja. Tütar vajab rahunemist, et pole vaja karta, te ei eelista beebit, et tõrju teda, siis saab ta jälle olla rõõmus ja teie vajate kinnitust, et ta ei ole vaid teie lämmataja. Kindlasti oleks vaja, et leiaksite aega vaid kahekesi olemiseks – see oleks praegu ülioluline. Kui lähete aga välja koos väiksemaga, teda mitte kaasa võttes, siis arvestades juba kuhjunud hirmu, on tüdruku hüsteeria täiesti seletatav.
Olete end analüüsinud ja mõistnud palju olulisi asju. Te annate endale aru, et palju olenebki sellest, kuidas teie emana end tunnete ning see omakorda on seotud teie suhetega oma emaga. Pole just kerge endale tunnistada, et laps peegeldab teid ennast. Kuid mida selle valusa tõdemusega peale hakata? See võib teie enesetunnet emana koguni veelgi raskemaks teha, kui tundub, et ahel jätkub. Kuid seoste teadvustamine on siiski väga oluline. Vähemalt mõistate end ja toimuvat, kuid olge enda suhtes ka leplikum, sest sooviksite ju oma lapsele parimat ikkagi, kuid hetkel on lihtsalt kuhjunud pinged. Te saate vältida neid asju, mida te oma ema poolt kogetuna õigeks ei pea. Laps ei tohiks tunda end üleliigsena. Kuid teie ju olete saanud talle 4 aastat pakkuda lähedust. Praegu tunneb ta lihtalt sellest puudus, et olite tema päralt. Aja jooksul ta õpib ta teid jagama oma õega, kuid praegu on see veel raske. Ta vajab ka sõnalist kinnitust, et ta on teile endiselt kallis.
Ülekurnatus ja teie vajadus veidi enda jaoks aega leida, soov vahel lapses tähelepanust pääseda – see on väga loomulik. Igal juhul ei tähenda see, et olete halb ema või et see oleks tärkava skisofreenia tunnus. Praegu oleks lihtsalt eelkõige vaja leida enda jaoks aega vähemalt nii palju, et jaksaksite jälle pakkuda veidi üks-ühele aega suuremale tütrele. See rahustaks teda ja kui saaksite siiralt väljendada ka rõõmu temaga koosolemise üle, siis taandub ka tüdruku lämmatav ja pealetükkiv tähelepanu nõudmine.
