Poja on 1 a 7 kuud, sündis kaks kuud enne tähtaega, oli siis emmest kaks nädalat eemal. Meil pojaga lähedane suhe, koos enamasti 24 h, pluss magab nii päeva kui ööund minu kaisus, seda pool aastat. Olen jälle lapseootel ning taaskord haiglas, kuna teine beebi tahab ka varem sündida. Poja on issiga kodus, päeval vanaema v tädi samuti hoiavad. Pojat näen natukeseks iga päev, teeb kalli ja musi, aga kohe tahab minu juurest ära,ütleb, ei taha, ei taha. Haigeks jäi järgmisel päeval, kui mind esimest ööd ei olnud. Praeguseks oleme lahus olnud 5 ööd, kuid ei kujuta ette, kui pikalt veel eemale pean jääma. Lisaks, kui ükspäev koju saan, lähen ju koos teise beebiga. Kuidas aidata pojal olukorraga toime tulla? Endal on väga raske ja muretsen tema pärast, et kas ja kuidas selline eemalolek tema psüühikat mõjutab ning kuidas ma teda aidata saan. Nii abitu tunne on...
Teie perest eemalviibimine on paratamatu ja võib kesta veel mõnda aega. Olete juba märganud, et poeg, kellega olete siiani olnud väga seotud, on hakanud nüüd ka vähest võimalus koos olla vältima. See teeb teid kurvaks ja murelikuks. Seda enam, et ka beebi sünd võib teie läheduse taastamist raskemaks teha. Oletan, et selles mures on nii seda küsimust, kuidas poega aidata, kui ka teie igatsust olla pojale endiselt oluline.
Võimalik, et ka poiss ise on segaduses kui teid iga päev vaid natuke näeb - olete talle endiselt kallis, kuid ülejäänud aja peab teieta hakkama saama. Võib ju ka nii olukorda näha, et ta on omamoodi kohanenud ja võtnud rohkem omaks teised pereliikmed, mis aga ei tähenda, et teie talle enam oluline pole. See on ehk tema viis leppida, et teie ei ole nii palju enam tema päralt. Usun, et see „ei taha“ ei räägi mitte sellest, et ta ei tahaks teid, pigem seda olukorda, et teie olete haiglas ning tal on samuti emotsionaalselt raske nagu teilgi.
Küsite, kuidas te poega aidata saaksite? Otseselt vist polegi teil palju võimalusi midagi muuta viibides ise haiglas. Pigem oleks hea püüda leppida, et poeg nii käitub ja ütleb „ei taha“ ja kipub ära. Küllap ta tahaks tagasi olukorda, mil viibisite kodus. Kas suudaksite kohaneda ise selle teadmisega, et ta saabki hakkama teistega, isaga, vanaemaga, tädiga? Kas sellele võiks olla ka hea tähendus, et suudab veidi rohkem teist lahti lasta ja iseseisvuda? See oleks ju hea alus ka leppida hiljem sellega, kui olete kodus ja palju beebiga hõivatud. Tema on siis juba saanud hakkama sellega, et te pole 24h tema päralt. Praegu võib olla peamine, et poeg ei saaks koormatud teie mure ja ärevusega, et te pole enam nii seotud. Väljendage rõõmu, kui teda näete, võtke vastu tema kallistused, kuid püüdke hoiduda pettumusest kui ta ära kipub. Ta vajab eelkõige seda, et ta võib väljendada just seda, mida hetkel tunneb ja vajab ja see ei tekita teis trotsi või kurbust. Kohtudes võib ju kasutada neid väheseid hetki nii, et ta saaks tunda, et olete olemas, polegi midagi karta, teiega on kõik hästi, tunnete tema vastu huvi, kuid ei suru midagi peale.
Selle jutu mõtte võib kokku võtta ka nii, et olete lapsele endiselt tähtis ja ta vajab teid, kuid ta on ka segaduses. Lapsed on väga tundlikult ja tunnetavad väga hästi vanemates toimuvat ning võtavad tahtmatult üle ka nende mured ja ärevused. On asju, mis on teie võimuses ja neid, mis ei ole. Te teete hoolides oma lastest niigi parima, mis võimalik.Te saate kõige paremini oma poega, aga ka veel sündimata beebit aidata nii, et olete ise tasakaalus, optimistlik ja rõõmus – see aitabki poisil end turvaliselt tunda ja endas toimuvaga paremini toime tulla.
