Lapse ema ja isa läksid lahku. Isal on uus naine ja laps elab isaga, ema soovil. Ema ei olnud oma lapsest huvitatud. Kohtub lapsega ca 2-3x aastas. Viimase aasta sees oli üks kord enne isa nõuet kohtusse, kus nõudis emal lapse jaoks elatis, siis ema võttis lapse, tõenäoliselt selleks et kohtule midagi tõestada. Nüüd hiljuti soovis last näha ema ema( lapse vanaema) Isa seda ei keelanud, kui kuna ka lapse ema elab oma ema juures, siis kohtus laps ka emaga üle pika aja. Vanaema juurest tagasi naastes oli laps kurvameelne. Istus põrandale maha ja hakkas nutma, et tema tahab oma teise emme juurde. Laps on 3 aastane. Isa uus naine ehk mina. Mind kutsub laps kah emmeks, kuna meil endal on kodus veel üks 4 aastane laps, sisi vist tema eeskujul. Meie seda keelanud pole. Kas see on vale? Lapse vanaema oskas rääkida et ema oli, lapse külastusel vanaema juurde, terve päev lapsega aega veetnud oma toas. Isegi wc-s lapsega käies oli lapse ema tal käest kinni hoidnud. Muidu ema ei helista, ei kirjuta jms ega tunne lapse vastu huvi. Elatist maksab. Peale külastust vanaema juurde oli emal kohe lisatud ka suhtlusvõrgustikku lapsest pilte. Enne kohut ca7 kuud tagasi kui oli kohtumine, ostis ema lapsele mullitaja ja üllatusmuna, laps tundis sellest nii rõõmu. Selle ema vastu on varem ka naabrite poolt tehtud sotsiaaltöötajale avaldus,jättis last üksi koju, ise pidutsedes. Ja teisel korral kui last lõi. Noor ema. Lapse isa oli sel hetkel välismaal tööl. Laps viibis pea 2 aastat peamiselt vanavanemate juures. Laps ei teadnudki kes on tema ema. Ütles ka vanaemale( lapse isa emale) emme. Nüüd kui laps elab meiega. Ütleb ainult mulle emme ja oma päris ema kohta ütleb teine emme, meie kuuldes. Kuidas muidu seda ei tea. Peale 4 kuud elatise maksmist, pakkus lapse ema isale, et annab talle täieliku hooldusõiguse, kui ei pea enam elatist maksma, mis oleks isa suurim soov, kuid isa siiski elatise nõudest ei loobu. Olengi laspe pärast mures, muidu on kõik tore ja ilus, aga kui laps sealt tuleb on ta justkui masenduses. Panime ka lastepsühholoogi juurde aja, kuhu läheme lähipäevil, aga kirjutasin ka siia.
Olete mõnda aega olnud oma elukaaslase lapsele kasuema rollis. Teie mure on, et kui laps tuleb harvalt külaskäigult oma bioloogilise ema ja vanaema poolt, on ta tuju kehv- laps on nutune ja õnnetu.
Elate kärgperes, kus on kaks last ja kaks täiskasvanut. On teada, et mida noorem on laps uue kasuvanemaga tutvudes/koos elama asudes, seda kiiremini ta temaga harjub/kohaneb ja omaks võtab. Siit ka asjaolu, et teie mehe kolmeaastane teid emaks kutsub. Keskmiselt võtab uue vanema täielik omaksvõtt aega lapse vanuse jagu aastaid (teie puhul siis 2-3 aastat). Ilmselt sama protsess toimub ka teie lapse ja teie uue elukaaslase vahel.
Loodetavasti pakute mehe lapsele piisavalt hoolitsust ning tähelepanu, saan aru, et teil ei ole midagi selle vastu, et laps teid oma emaks kutsub. Üks asi on bioloogiline lapsevanemlus, teine asi on- ja see on olulisim!, kes kasvatab ja tegeleb igapäevaselt lapsekasvatusega, kes pakub soojust ja turvatunnet.
Saan aru, et vanemad on kohtus käinud, lapse hoolduse- ja elatiseteemad selgeks räägitud. Teie mees aktsepteerib lapse bioloogilise ema soovi aegajalt lapsega kohtuda, niisama vanavanemaid. Oluline on, et kohtumised on kokku lepitud, need on regulaarsed ja sobivad mõlemale osapoolele ning ennekõike lapse heaolu ei saa neist käikudest kahjustatud.
See, et laps on teisest perest tagasi tulles kurb, nutune ja õnnetu, on üpris tavapärane. Lapses ongi suur segadus- mitu inimest tema ümber on emmed, kes siis on kes? Lisaks on laps veel ka nii väike, et arusaamine tema ümber toimuvast on piiratud tema ealisest arengust ja ikka täiskasvanud on need, kes peavad talle lihtsalt ja eakohaselt selgitama, kes nüüd tema elus kes on ja millist rolli kannab.
Väikelaps vajab turvalisust ning vähemalt ühte olulist täiskasvanut, kellega tal on tugev, usalduslik kiindumussuhe (ja see ei pea olema ilmtingimata ema), võimalik, et see on lapse isa, või olete see juba teie?
Psühholoogiga konsulteerimine on kindlasti hea mõte.
