Tere!
Meie 12-laps jäi vahele väga tõsise vargusega. Kogu meie pere jaoks oli see väga suur shokk.
Meie tütar põhjendab vargust ise nii, et "ma ei tea, miks ma seda tegin - see nagu polnudki mina, vaid nagu mingi kuri vaim või keegi teine, kes seda tegi".
Vesteldest tütrega selgub, et seda "kurja vaimu" on tal ka varem külas käinud ja viimasel ajal päris tihti. Väidetavalt varguseni pole see varasemalt viinud, küll aga on tunne olnud, et tahaks varastada.
Meie perekond on ühtehoidev ja laste jaoks oleme alati olemas olnud, nii mina kui mees. Laps on väga suures segaduses, põhjendada ta oma tegu ja tundeid ei oska.
Varem oleme saanud aru, et ta valetab meile pisiasju. Samuti on tütrel õpiraskusi. Meie perearst on meie tütrele andnud nõu pidada kinni tervislikest söömisharjumustest seoses väikese ülekaaluga. Tütrel on väga hea isu ja kaal on kahjuks kasvanud, tundub, et arsti nõu ta kuulda võtta ei taha.
Kas neil asjadel võib olla seos? Kas soovitate meil pöörduda psühholoogi vastuvõtule?
Meie tütar, kellest kirjutan, on pere kolmas laps. Kokku on peres kasvamas 4 last.
Teie ühel tütrel esines n.ö. varguseepisood. Nimetate, et samal lapsel on ka hea isu ja see on mõjutanud tema kaalu. Küsite, kas selle kahe asjaolu vahel võib olla seos.
12 aastane laps on jõudnud teismeikka. Selles vanuses toimuvad lapse organismis väga suured muutused. Hormonaalne tase muutub suhteliselt järsku ja märkimisväärselt. See võib omakorda põhjustada segadust tundeelu tasandil. Kuigi kõik inimesed on erinevad, on siiski üsna tavaline, et teismeealised käituvad ja ei oska hiljem põhjendada, miks nad just niiviisi käitusid. Psühholoogiavaldkonna teoreetikud toovad esile varguseepisoodide esinemist teismeeas tavaliste laste puhul kui ühte küllatki levinud käitumisjoont. Teismeline ehk murdeealine on end n.ö. samm sammult lahti murdmas lapseeast ja astumas hoopis teise maailma. Ta tunneb, et on juba ise otsustaja ja tal on omad seisukohad, kuidas peaks asjad käima ja olema, kuid teisalt on ta veel ikka veel mitmed aastad laps ja sügaval sisemuses tahaks olla ema lähedal ja saada hellust ning hoolt. Teismeea emotsioonid on vastuolulised ja lähtuvalt sellest on ka käitumine vastuoluline. Lapsevanemalt eeldab see periood eelkõige kannatust ja mõistmist. Kui vargusepisoodid hakkavad korduma, siis tasuks ehk tõepoolest psühholoogiga olukorra üle nõu pidada.
Väike ülekaal olukorras, kus tütre kehas toimuvad suured muutused on pigem normaalne. Lisaks võiksite mõelda, millised on teie pere toitumisharjumused tervikuna. Lapsed õpivad mudeli järgi, sõnadest on üldiselt vähe kasu. Kui teie peres väärtustatakse tervislikku toitu ja liikumist, kui olete selles osas eeskujuks, siis on pigem tõenäoline, et ühel hetkel hakkab tütar samuti käituma. Liigne peale surumine, mida võib ja mida mitte, võib aga tekitada vastupidise reaktsiooni ja lapsel tekib olukorra suhtes vastupanu.
Kui teile siiski tundub, et tütre vajadus toidu järele on ebaharilikult suur, siis tasuks mõelda, millised tütre emotsionaalsed vajadused on rahuldamata, kas kodus peresuhetes on mingi olukord, mis võiks kaudselt tütrele stressiallikaks olla, kas ta saab piisavalt vaid temale suunatud tähelepanu ja toetust, kuidas on suhted õdede ja vendade vahel, kas teie peres on harjumus lapsi hukkamõistuta kuulata ja õhutada neid end väljendama.
Kuna oleme loodud sotsiaalseteks olenditeks ja eriti oluline on suhete teema noortele inimestele, siis võiksite mõelda, millised on teie tütre sõbrad, kellega ta läbi käib. Läbi sõprade hinnangute saadakse lisateavet iseenda kohta. Mõnikord võivad lisapinged tekkida seetõttu, et püütakse leida oma kohta sõprade ringis või hoopis tahetakse seda muuta, sest tundub, et keegi on populaarsem. Otsene küsimine ja pinnimine ei pruugi teid viia lapsele lähemale. Ikka leidke aega tütre jaoks just siis, kui ta ise avaldab soovi rääkida. Kuulake teda hukkamõistuta ja kriitikata. Rohkem infot ja ideid aktiivse kuulamise kohta ning selle kohta, kuidas suhtlemistõketeta hakkama saada leiate meie koduleheküljelt http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
