Olin suhtes 8 aastat, meil on 3-aastane laps. Mehel on aastatega süvenenud alkoholi probleem (aastas 1-2 korda mitmenädalased tsüklid). Korduvalt on mulle sõbranna, ema, tuttavad öelnud, et see ainult süveneb ja see mees ei muutu. Ikka ja jälle ma andestasin ja uskusin ta lubadusi, et ta muutub ja vahepeal ta juba näitaski muutumismärke, kuid kahjuks ikkagi murdus ja oli tsükklis üle nädala. Viimane kord läks asi nii hulluks, et ta küsis igalt poolt võlgu, andis kõigile lubadusi, valetas jne. Lõppkokkuvõttes tuldi juba mind ähavrdama ja nõudmisi esitama. Mõtlesin eelkõige oma lapse ja tema heaolu peale ja tegin oma peas ja südames otsuse,et nüüd ongi kõik ei mingit andestust enam, et lähen oma eluga edasi jne.
Aga ma ei suuda. Ainuke inimene, kellele ma veel naeratada suudan ja näidata, et kõik on hästi on mu 3 aastane tütar. Teised (sõbrannad, ema, ämm, naabrid) on korduvalt üritanud minuga suhelda, küsinud kuidas mul läheb, kutsunud mind välja jne. Mina ainult vastan - mul pole tuju, ma ei taha rääkida, tahan olla üksi. Mul on häbi inimeste ees, kes mulle on korduvalt öelnud, et mees ei muutu.
Laps käib lasteaias ja mina poole kohaga tööl, vabal ajal heegeldan pehmeid loomi. See on ka kõik - üks rutiin päevast päeva ja ma ei taha kedagi näha (peale oma lapse), ma ei taha kellegagi suhelda - tahan olla erak.
See pole ju õige?Kuidas saada eluisu tagasi, kuidas leida jõudu, et mitte eemale tõugata inimesi, kes mulle head soovivad?
Olen väga katki!
Saate isegi aru, et teiega ei ole asjalood kõige paremad- nimetate oma kirjas, et olete katki.
Elu koos alkohoolikuga, talle pidevalt uute võimaluste andmine, andestamine,- ja taas pettumine ei ole teile kindlasti kerge olnud. Tunnete süütundeid kõigi oma lähedaste ees, et olete jätkanud suhet haige inimesega (alkoholism on haigus), kes ei ole võtnud vastutust oma elu ja tervise eest, ega astunud muutuste teele.
Teil on teie laps, töö, hobi, mis toob lisaraha sisse,- ent ometi tunnete end väga halvasti. Tunnete süü- ja häbitundeid ning olete tõmbunud eraldatusesse. See, et teie eluisu on kadunud, viitab võimalikule meeleoluhäirele- depressioonile.
Soovitan teil rääkida võimalikult kiiresti nendest sümptomitest oma perearstile. Võimalik, et teid peab uurima ka psühhiaater, et selgeks teha/diagnoosida võimalik meeleoluhäire. Vajadusel saaksite ravimeid, mis teie ajukeemiat korrastavad ning parima tulemuse saate, kui lisaks ravimitele käite ka individuaalteraapias.
Sellele lisaks- parim viis, kuidas saate end alkoholismi emotsionaalse mõju vastu kaitsta, on teadmiste hankimine, emotsionaalse küpsuse saavutamine ning julgus neid teadmisi ellu viia. Eestis on alkohoolikute pereliikmetele loodud ühing Al-Anon, mille grupid töötavad Tallinnas ja Paides. Samuti saab osaleda veebipõhiselt. Infot saate: http://www.hot.ee/alanon/tutvustus.htm
ja: http://www.hot.ee/alanon/Lood_teejuht.htm
Uskuge, teie ja teie laps vajate ja väärite paremat elu! Teie paranemise ja muutumise tee kaassõltuvusest vabaks ei pruugi olla lühike ja lihtne, ent mida varem sellele teele asuta, seda varem ka tervenemine teie jaoks toimub.
