Tere, Mind pani kirjutama mure peres toimuva üle. Püüdes seda lühidalt kirja panna ei ole ilmselt kerge, aga püüan. Kohtusime abikaasaga 12 aastat tagasi, kus olime mõlemad olnud suhtes ja mõlemil 1 laps ehk ideaalselt võrdne seis. Tänaseks on meil kaks ühist last. Alguses elas minu laps koos meiega ja mehe laps käis väga sagedaselt külas, oli graafik nädalavahetustega , lisaks suviti , talvel jõulude ajal - ühesõnaga päris tihti. Suhted olid siis enam - vähem, erimeelsusi esines aga neid on kõigis peredes. Olime nagu tavapärane kärgpere. Mees maksis elatisraha ex`ile, lisaks ostsime kõik vajalikud riided ja tarbed lisaks ka meie koju, et ema juures kantavad meil ei kuluks jms. Mõned aastad tagasi mehe tütre ema, kes oli samuti vahepeal abielus olnud ja lisaks 3 last sünnitanud, otsustas välismaale uue armastuse juurde minna. Saates vanema tütre meile, kaks järgmist last saatis nende bioloogilise juurde ja noorima võttis endaga kaasa. See EMA ei ole suvatsenud mingua ühendust võtta ei telefoni ega kirja teel kõigi nende 12 aasta joosul, eriti veel viimaseid aastaid silmas pidades, hämmastav, et kuidas läheb jms. Alguses tüdruk võttis olukorda rahulikult, vahepeal läksid emotsioonid jälle hullemalt. Ta ütleb, et tal ei ole ema, ta vihkab teda nimetab teda igasuguste nimedega jms. Sõber on temaga siis kui ema lubab midagi kallist talle osta. Meie omavahelised suhted ei ole head, ei ole seda tegelikult kunagi olnud. Olen tema silmis alati ikkagi see, kes võttis tema ema koha ära, kuigi tegelikult lahkus tema ema uue juurde. Tema on mulle väiksena üsna sageli oelnud, et ta väga loodab, et tema vanemad taas koos oleksid, mõistetav. Mina püüan eemale hoida, põhjusel, sest mind ei ole tüdruk oma usalduse ja sõpruse ringi lubanud kõikide nende 12 aasta jooksul. Samuti on abikaasa väga selgelt mulle arusaadavaks teinud, et mina pean selles kõigest eemale hoidma, ärgu mina millessegi sekkugu, ärritagu tema tütart. Mina näen õnnetut, väga katkist ja väga seinast - seina kõikuvate meeleoludega neiut, kelles pulbitseb viha päris suurel määral. Ilmselt hullemaks teeb olukorra ka tema vanus, ikkagi 14 aastane. Ta ei taha koristada, on vaenulik oma õe ja venna suhtes, viskab nina peale, et miks temal on niipalju õdesid , vendasid - tema neid ei soovi. Ühesõnaga terve maailm on halb, istub oma toas, arvutis. Mulle nähvati ühel öösel kella 2 paiku, kui palusin arvuti sulgeda, et mina ei ole selles majas keegi ja ta ei pea mind isegi kuulama, kuulab ainult oma isa.... ehk siis ma ütlesingi, et ma ei ole kunagi palund tal mulle ema õelda aga nõuan omalt poolt ikkagi viiskata käitumist ja austust , sest see on minu kodu ja minu elu samuti, ning oma õe ja venna vastu peab ta samuti olema viisakas. Abikaasa näeb iga minu lauses rünnakut, ehk olengi eelistanud siis enamjaolt olla täiesti vait, et mitte omavahelisi suhteid kuidagi rikkuda. Kiri läheks väga pikaks aga sooviksingi erapooletut nõu, mina näen, et see tüdruk vajab abi, abikaasa ja tema tütar mitte. Kardan, et seda kõike -tüdruku vanus, ema lahkumine, pere lagunemine ja seda juba mitmel korral, mitmed nö. uued ema mehed, keda tänaseks on rohkem kui üks, siis kõik 5 õde venda kokku, siis veel tema isa naine, kes talle ka ei meeldi, seda on liiga palju. Minu abikaasa püüab olla hästi pehme, liigagi ilmselt, sest ta käitub temaga ka sageli mitte väga viisakalt. Ma kuidagi ei sooviks, et ühe pereliime poolt tulev viha jm. negatiivsed emotsioonid kuidagi noorematele halba teeksid, nad näevad , tajuvad seda mida ehk ei peaks. Milline noor naine meilt välja kasvab, kui ta hing on katki ? Mida soovitate? Võimalik, et tegemist ongi hariliku kärgpere juhtumiga. Algul, kui arvasin, et see ei olegi probleem, kui meil on lapsed eelmistest suhetest. Tänaseks olen mitmeid kordi mõelnud, et kui ma oleksin teadnud seda - mis toimub ja kuidas asjad tulevikus kulgema hakkavad, siis ei oleks ma seda valikut teinud, väga raske on sellega kõige toime tulla, olla mõistlik, mõistev ja tasakaalukas kõikide suhtes. Kui sa püüad, püüad ja tunned et sein on vastas, või isegi tajud ebameeldivaid emotsioone. See aasta ei soovinud näiteks mehe tütar mulle ei mingisugusel viisil isegi palju õnne sünnipäevaks.... selline siis meie pere lugu.
Iga pere luge on unikaalne, nii ka teie kärgpere oma. Kindlasti võivad kärgperes olla suhted pingelisemad asjaoludel, mis nö tavaperes rolli ei mängi.
Olete aastaid olnud kasuema oma mehe tütrele, kes vaatamata pikale koosoldud ajale ei aktsepteeri absoluutselt teie rolli isa partnerina, ega teid oma kasuvanemana. Te püüate mõista tänaseks murdeaelise lapse tundeid ja seisukohti- laps on tõesti pidanud kogema mitmeid traumeerivaid sündmusi oma elus ning ta hing on katki...mis siiski ei vabanda tema ebakohast suhtlemisstiili kodus teiega.
Olen teiega täiesti päri- laps vajab psühholoogilist tuge ja abi väljastpoolt. Tunnustan väga teiepoolset lapse murede mõistmist ja empaatiat ning aidata soovimise soovi! Vanemate lahutus, eriti aga emapoolne hülgamine, jätavad paratamatult haavad ning kui nende teemadega ei ole piisavalt tegeletud, kannab noor neiu neid trauamasid endaga kaasa- ja nagu näha, kahjustavad nad igapäevaselt teie kodust õhkkonda, suhteid teie kahe vahel, teie ja mehe vahel, suhteid kõikide pereliikmete vahel.
On olemas nö valem, mis ütleb, et kärgperes kohaneb ja võtab laps kasuvanema omaks (tekib usalduslik suhe) nii mitme aastate pärast, kui vana oli ta perega liitumise hetkel. Näiteks kui laps on kolmene, siis võtab kohanemine/aktsepteerimine/usaldusliku suhte kujunemine oma vanema uue partneriga aega kolm aastat, jne.
Kirjast sain aru, et mehe tütar on teie kärgperes juba 12 aastat?
Ja ikkagi ei ole ta teiega ja isa uute lastega leppinud...see on kurb ja kõigile osapooltele raske olukord.
Nimetate, et teie mees ei toeta teie kui kasuvanema rolli lapse silmis, ta pigem õigustab last, käsib mitte sekkuda, lapsest eemale hoida, jah? Ning mehe enda vanemlik suhtlemisstiil on liiga leebe ja kõikelubav,- mis kõik kokku toidab kujunenud pingelisi suhteid veelgi.
Teie kärgpere normaalse funktsioneerimise jaoks tuleb ennekõike teie mehel mõista, et kui tema ja teie olete paar ja partnerid, tuleb tal see selgelt ja kindlalt oma tütrele edastada (kehtestada kohase käitumise normid)- peres kehtivad kõikide liikmete vahel ausad ja teineteist austavad suhted.
Teiseks soovitan tungivalt teie kärgperele pereteraapiat. Terapeut saab tegeleda teie perega tervikuna, vahepeal kohtudes selle liikmetega individuaalselt, kahekaupa,- nii kuis vaja. Selleks, et kõigil teie pere liikmetel oleks kodus ja koos olles hea, vajab mehe tütar abi, mehe ja tütre suhted selgendamist, teie ja mehe tütre suhe klaarimist.
Kuna kirjutate, et teie enda vaimne tervis ja heolu on kõikuma löönud, otsige abi kohe- ja alustage teraapiaprotsessiga alustuseks kasvõi üksi. Edaspidi saavad teised pereliikmed sellega liituda.
Infot Eestis töötavatest spetsialistidest leiate: www. pereterapeudid.ee , nõustajaid leiate ka perekeskus Sina ja Mina kodulehelt.
