Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Muu :: Üksinduse tundmine

M
Külaline
Postitatud 28.09.2014 kell 17:49
Tere!

Olen varastes kahekümnendates neiu ja olen pikalt maadelnud depressiooniga. Nüüd olen juba enam-vähem lõpusirgel, lubati ravimite annust vähendada jne, aga tunnen end taas seest tühjana. Ma ei vihka end enam nii meeletult, aga säilinud on üksindus- ja süütunne.
Ma tunnen end oma peres ja sõprade hulgas võõrana ja tühisena. Mis mind ajendas siia tulema ja oma murest rääkima, oli üsna tühine juhtum - meie pere koer haigestus ja suri, kui olin kodust eemal koolis, kuid pereliikmed (kes teadsid, kui kallis neljajalgne sõber mulle oli) aga suvatsesid mulle sellest (nii haigestumisest kui surmast) rääkida alles siis, kui koer juba mulda sängitatud oli. Tundsin end väga õnnetuna, et mulle sellest varem ei räägitud ja ka üksildasena, et ma justkui perest välja arvatud olen. Ma ei ole kellegagi oma perest väga lähedane, võitlusest depressiooniga või muredest isiklikus elus ei tea neist keegi.
Suurem osa sõpru on samuti minust eemaldunud, sest haigus muutis mu ettearvamatuks ja sõprade sõnul on minuga suhtlemine masendav ja kurnav. Püüdsin end mitte peale suruda ja suhtluses tagasi tõmmata. Kui juhtub olema halb päev ja keegi juhtub küsima, kuidas mul läheb, valetan olukorra paremaks, sest vastasel juhul oleksin vestluskaaslasele häiriv ja ebameeldiv. Tavaliselt pean alati ise kellegagi suhtlust alustama, et vestlus üldse aset leiaks. See teeb mind õnnetuks, sest vägisi tekib tunne, et kui ma endast ise aeg-ajalt märku ei annaks, ei olekski mind sõprade jaoks olemas. Tunnen end väärtusetuna...
Olen ka suhtes, kuid tunnen end selles samamoodi üksildasena, sest kui juhtun olema õnnetu või endast väljas ja sellest oma kaaslasele räägin, ei oska ta reageerida ja tekib tüli. Olen pakkunud, et olen siis omaette ja ei räägi talle oma muredest, aga sellega ei ole ta nõus.
Süütundest nii palju, et kui täna ühe sõbraga vestlesin (loomulikult enda algatusel), tunnistasin, et olen hetkel väga õnnetu (lemmiklooma surma tõttu) ja tunnen end üksildasena. Tema vastas, et olen ise kõik halva endale kaela tõmmanud, olen oma üksinduses süüdi ja tema arvates naudin õnnetu olemist. Olengi terve päeva nüüd mõelnud, et kas peaksingi end kõiges halvas süüdistama, mis minuga juhtunud on ja kuidas selle teadmisega toime tulla. Mind on lapsepõlves väärkoheldud, seega kas peaksin mõtlema, et ka see on minu süü? Kuidas oleksin võinud ennetada seda, et mu oma pere mind võõrana kohtleb? Kuidas oleksin saanud depressiooni ennetada?
Tunnen end elus läbikukkununa, kes peabki karistuseks üksildust tundma ja kes tõesti kõiges halvas süüdi on...
Olen hakanud mõtlema, et pean oma elus täiesti uue lehekülje keerama - kellelegi ette teatamata kodust ja koolist lahkuma, kontaktandmeid vahetama ja kuhugi kaugele minema. Ehk siis saaksin uuesti alustada ja oma süü tõttu tekkinud halvast lahti.
Tiina Teska
Pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja
Postitatud 30.09.2014 kell 16:27
Olete hädas olnud depressiooniga. Nüüd, sellest välja tulles, on hakanud teile tunduma, et olete võõraks jäänud nii oma pere kui sõpradega. Ajendatuna sõbra kommentaarist, olete hakanud mõtlema, et ehk olete ise süüdi oma õnnetustes ja peaksite hoopiski uue lehekülje keerama.

Depressioon on haigus ja väga valus haigus. Loodetavasti olete saanud professionaalset ravi. Arvan, et kuna teie lapsepõlv on olnud keeruline ja esines isegi väärkohtlemist, siis ei saa küll kuidagi öelda, et olete ise süüdi oma depressioonis või praeguses eraldatuses. Paraku on sellises situatsioonis mõne teise süüdlase otsimine vähe tulus ja see ei vii kusagile. Ainus, mis on konstruktiivne, on vaadata tulevikku. Uue lehekülje pööramine on kindlasti hea mõte. Samas ei peaks seda tegema nii radikaalselt ja kodust, koolist lahkudes ning uut identiteeti hankides. Uuesti saab alustada ka samas keskkonnas elades. Pean silmas muutuste sisseviimist eelkõige oma mõttemustreid uurides ja neid vaidlustades ja uuendades. Kuna sellisel kujul oma maailma avardamine on üks raskematest töödest üldse, siis ei kiputa seda eriti ette võtma. Inimesed leiavad endas motivatsiooni tihti vaid siis, kui lihtsalt muud moodi enam ei saa või kui leitakse n.ö. hea õpetaja, kelle abil ja mõjutusel siis maailmas uusi värve nägema hakatakse.

Kui kuidagi suudate, siis andke andeks või ärge lihtsalt pöörake tähelepanu oma sõprade või pere praegusele käitumisele, sest kindlasti ei ole see teie vastu suunatud. Pigem on see märk sellest, et nad ei tea ja ei oska teistmoodi. Depressioonist on saanud käibefraas ja tihtipeale aetakse segi näiteks lihtsalt paha tuju ja haigus. Mul on kahju, et teil ei ole teie haiguse ajal olnud pere toetust. Kui mingilgi kombel peaks teile siiski tunduma, et pere võiks olukorrast teada, siis saate ehk algust teha ja neile öelda, et olete olnud haige, võtnud pikalt rohtu ja tunnete end nüüd natuke paremini. Seeläbi ei pea ju midagi konkreetset juhtuma, aga teie saaksite lihtsalt iseendast teada anda, saaksite selle endast väärikalt välja öelda.

Kuna olete läbi teinud ravimikuuri, siis on väga oluline ikkagi jätkata psühhoteraapiaga veel mõnda aega. Seda selleks, et oleks keegi, kes aitaks mõtteid korrastada, kui tableti toetus ära kaob. Nüüd ja ka edaspidi tuleb ikka ette meeleolu kõikumisi ja madalseise. Tegelikult oleks hea, kui leiaksite endale püsivalt terapeudi või psühholoogi, kellega on hea kontakt ja kellega aeg ajalt, kasvõi kord kuus või üle kahe kuu kokku saada. Niiviisi vähendate võimaliku tagasilanguse ohtu.

Soovin teile lootusrikkaid mõtteid tulevikku!

1 lugeja arvab, et see vastus oli abistav.

Kas see vastus oli abistav?
Näita kõiki postitusi (2)
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
-->

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!