Meie perre sündis kuu aega tagasi uus beebi ja 1,6-aastasel õel on ilmselgelt stress. Nutu- ja vihahood (eriti enne uinumist), käsib emmel tita käest ära panna, isutus. Isa näevad lapsed kolmapäeva õhtuti ja nädalavahetustel, ülejäänud aja on emme ja vanaema. Emme on püüdnud küll vanemale õele tähelepanu pöörata - käime koos beebikoolis laulmas, tantsimas, loen unejuttu, püüame koos süüa. Aga vahel jäävad need tegemised poolikuks, sest beebi ärkab ja nõuab oma tähelepanu ega lepi vanaemaga - nii pisikest ei saa ju lihtsalt nutma jätta. Kas saab 1,6-aastasele kuidagi olukorda selgitada? Mis oleksid need õiged sõnad, et ta mõistaks, et emme ikkagi hoolib, kuid ei saa enam temaga nii palju tegeleda? PS! Kaks elumuutust on veel - issi läks teise linna tööle ning 1,6-aastane sai oma toa ja magab nüüd seal (emme ja beebi hoopis teisel korrusel, suurema lapse toas magab vanaema).
Teie peres on olnud mitmeid muudatusi. Sündinud on uus beebi, issit on vähem näha, magamine toimub teises toas koos vanaemaga. Kuigi püüate teadlikult vanemale tütrele tähelepanu pöörata, tundub teile ikkagi, et laps on stressis. Küsite, kas on võimalik 1,6 aastasele selgitada, et emme hoolib temast endiselt.
Lastele soovitatakse ikka mitte üle ühe muutuse korraga. Paraku on reaalsus tihtilugu teine ja mõnikord asjad lihtsalt juhtuvad. Pooleteise aastasele lapsele ei ole eriti palju võimalik sõnadega selgeks teha. Aju areneb sel perioodil suure kiirusega ja see lubab küll sõnu mõneks ajaks meelde jätta, kuid sõnade tähendused ei pruugi olla alati meeles ja sõnade seostamine mingite tegevustega on hoopis keeruline. Laps järgib oma impulsse ja alles edaspidi hakkab neid teatud sõnadega seostama. Emast eraldumine toimub järk järguliselt alates 1 eluaastast ja jõuab lõpule lapse 3 aastaseks saamisega.On ka võimalik, et seoses beebi sünniga on teie vanema lapse arengus toimunud mõningane tagasilangus, mis on sellises situatsioonis üsna tavaline. Laps justkui hakkab käituma natuke nooremana.
Teie kirja põhjal tundub, et teete kõik õigesti. Püüate leida aega mõlema lapse jaoks. Kõige olulisem on, et saaksite antud olukorras ise jõudu säilitada ja natuke puhata. Teie pooleteise aastase tütre jaoks on parim, kui ta tunneb, et te olete võimaluse korral temaga kontaktis ja ta saab teie jäägitut tähelepanu- peegeldusi, julgustavat pilku jne. Mida rohkem laps tajub, et te olete stressis, et te ise tunnete süüd, et ei saa vanemale lapsele piisavalt tähelepanu pöörata, seda tõrksamaks ta muutub. Seega, parim selgitus pooleteise aastasele lapsele ongi mitteverbaalne keel, ehk siis teie enda enesetunne.
Lisan, et kui laps mõnikord nutab või ootamatult käitub, siis võib tegu olla ka lihtsalt jõudmisega uude arenguetappi. Iseenese ja oma mina katsetamine läbi ei- sõnumi just sel perioodil algab. Nutt on lapse peaaegu, et ainus selge eneseväljendus frustratsioonile ehk siis lapse ressurss end rahustada. Seega ei ole nutt mitte alati negatiivse tähendusega.
On suurepärane, et teil on võimalik kasutada vanaema abi. Loodetavasti saate seeläbi igasse päeva väikese puhkepausi, kasvõi 15- minutise, vaid teie enda aega, et siis jälla oma kahele väikesele lapsele pühenduda.
