Olen ühe nelja aastase poisi isa ema s.t. vanaema. Kuna poeg ja lapse ema ei ela enam koos ,sest ema leidis teise mehe ja hetkel tal ka teine laps uue mehega.Lahku minnes oli neil suuline kokkulepe ,et ema annab teada lapse arengust ja isa maksab kuus 100 .-eur.Tänaseks on isal olnud seoses töö puudumisega vahelduvalt raskusi raha tasumisega ja lapse ema lubas hakata nõudma ametlikult alimente . Samal ajal on ise kõik need aastad küsinud meili teel kuidas laps elab ,kuidas tal läheb ? Ema ei ole lapse kohta infot jaganud isale otse ja lapsele on öeldud ,et lapse isa on ema uus elukaaslane. Laps on küll kontaktis olnud minuga ,mõne nädala tagant ka meil olnud ja talle väga meeldib meil ja loomulikult lapse arengu kohta infot jagan ka oma pojale . .Lapse isa üritab Soomes hakkama saada ja ei käi väga tihti Eestis ja kui kohtub lapsega olen mina saanud riielda lapse emalt ,et miks lapsele öeldakse ,et lapse isa on tema isa .Samas on lapsel ka oma mälu ja ta kuidagi ikka mäletab oma endist kodu ja ka päris isa ,sest nende omavaheline suhtlus on väga hea. MInu küsimus on ,et kui ema nõuab alimente (milleks tal on kahtlemata õigus)kas siis isal on ka mingid õigused ,et ema räägiks lapsele kes on päris isa ja saab ka isal olla sõnaõigius lapse arengus?
Teil jaoks on kerkinud õiguslikust küljest küsimus, kas ja mida saab üks vanem teise suhtes keelata ja nõuda. Mõistate, et ka lapse isa, kes elab eemal lapsest, peab last toetama materiaalselt, kuid raske on leppida sellega, et ema ei täida kokkulepet ja isa ei saa emalt piisavalt infot lapse kohta. Praegu olete teie vanaemana sattunud paratamatult vahendaja rolli ja eriti raske on teil leppida sellega, et laps ei tohi oma päris isa isaks nimetada.
Võib ju mõista, et ema vajab kokkulepitud summat ja ta võib olla häiritud, kui isa regulaarselt ei saa oma kohustust täita. Nii kaua kui isa on töötu ja ei saa last rahaliselt toetada, on siiski tähtis, et ema usuks, et isa pingutab selle nimel, et tööd leida ja lapse eest materiaalset vastutus võtta. On ja kahjuks ka palju näiteid, mil töötatakse mitteametlikult ja püütakse materiaalsetest kohustustest kõrvale hiilida. Loodetavasti ei ole teie loos see küsimus päevakorral ja lapse ema poolt isa lapsest eemale tõrjumine ei tulene sellest.
Kuid isegi, kui isal on raskusi lapse heaks materiaalselt panustada, ei ole siiski kuidagi põhjendatud, et isa ei võiks oma lapsega seonduvas osaleda ja olla kaasatud. Materiaalsed küsimused lahendatakse ikka eraldi ja nende sidumine isa-laps suhete takistamisega ei ole kellelegi head. Seda võib ju koguni nimetada karistamiseks – kui sa ei maksa, siis ei saa osaleda lapsega seonduvas. Kannatajaks on aga kõige rohkem laps ja just emotsionaalses tähenduses.
Oleks ju äärmiselt kahju, kui selle pärast peaks kohtusse pöörduma ja nõudma kokkulepete täimist lapsega kohtumisteks, lapsega seonduvate oluliste otsustest kaasamisteks, lapse arengu kohta info saamiseks või enda pärisisaks nimetamist. Kui sellised küsimusi ei ole võimalik lahendada omavahel, siis räägib see kindlasti konfliktsest suhtest ja see mõjutab kindlasti ka lapse heaolu. Laps tunnetab seda ja jääb pidevalt kahe vanema vahel lojaalsuskonflikti. Ta ei saa kuidagi olla heas kontaktis ja tunda end hästi ühega, kartmata, et see pahandab teist.
Teie võimalused vältida lapse kaasamist vanemate lahendamata konflikti, ei ole just suured. Kui vähegi võimalik, siis jälgige, et te lapse ei saaks kuulda kummagi vanema halvustamist. See on täiskasvanute asi jõuda rahumeelse suhtlemiseni. Olge hea kuulaja, kui lapsel on muresid ja vältige kellegi süüdistamist. Kui vähegi võimalik, siis püüdke lapse vanematele selgitada, et lahkumineku korral lahutavad mees ja naine, kuid mitte laps isast ja emast. Isegi kui luuakse uued pered, jäävad vanemad oma lastele ikka isaks ja emaks. Lapsed suudavad leppida ja kohaneda uue perega, kasuvanematega, poolõdede ja -vendadega paremini just siis, kui nad tunnevad toetavat suhtumist oma vajadusele hoida sidet mõlema bioloogilise vanemaga .. Ja mitte ainult, et lubatakse suhelda, vaid ka mõistetakse ja aktsepteeritakse emotsionaalset seotust, nt lapse vajadust olla teise vanemaga ja soovi jagada temaga oma rõõme ja muresid. Lapsi ei saa sundida omaks võtma ja lähedaseks pidama kedagi vaid täiskasvanu tahtel. See on liialt hirmutav ja ränk koorem, kui laps peab varjama oma igatsust koos olla või soovi nimetada isa isaks. Kui ta suuremaks saades, tunneb, et kasuisa on talle sedavõrd lähedane ja omaksvõetud, siis võib ta ise valida, kuidas ta teda nimetab. Häid suhteid lapsega kujundada ja osaleda saavad mõlemad mehed ka siis, kui ei esita lapsele tingimusi, kuidas ta neid nimetama peab. Nõuda, et laps nimetaks ema uut elukaaslast isaks, on lapse suhtes mitte ainult ebasoovitav ja päris isa suhtes ebaõiglane, vaid traumeeriv lapsele.
Lahutusega kaasneb palju erinevaid küsimusi. Kõige olulisem ju ongi, kuidas suudetakse erimeelsused lahendada nii, et säästa võimalikult palju last ja arvestada tema vajadusi. Ja säilitada lähedus vanematega on kindlasti üks olulisemaid vajadusi.
Kuidas mõista lahutanud vanematega toimuvat, nende valu ja pettumust ning omakorda, kuidas lahutus last mõjutab, millised on ohud, kui laps on kaasatud vanemate tülisse, aga ka kuidas lastega rääkida ja kuidas vanemad võiksid kokkuleppeid teha, selleks soovitan lugeda raamatut: Philip M.Sthal „Lastekasvatus pärast lahutust“. Loomulikult oleks hea, kui seda loeksid lapse ema ja isa.
