Nimelt ma tunnen et hakkan hulluks mina, kuna mõni aeg tagasi suri minu laps hällisurma.Kõik oli enam vähem sama moodi nagu "Meie" saates tolle noore naise lugu.
Kui ma arvasin et mina olen see kõige tugevam oma peres, kes ei kasutanud rahusteid ega midagi lohutasin veel teisigi siis nüüd tunnen et olen ise omadega kimpus.
Ma ei oska kuskilt abi enam otsida ja käisin korra ühenõustaja juures ja rääkisin talle ka oma loo ja et ma ei taha mingeid deprekaid peale aga ta arvas et ikka võiks midagi ikka võtta haakab kergem. Nii ma siis võtsin arsti ettekirjutuse järgi ja ma pöörasin täitsa ära.Ma ei saanud enam magada ja näen luulusid ja oma lapsele oleksin ka kallale läinud, siis sain alles aru et see kõik on jama mis mu sees on ning viskasin rohud wc alla.Täna larbin ainult vett sisse et see kõik mu organismist välja tuleks või hakkab see lein nüüd minule kohale alles nüüd jõudma
Ma ei tea mis teha suhelda pole mul kellegagi,sest kõik on hetkel tööl ja mina istun kodus.Oma lapse surma põhjust ma ei tea ja vist ei saagi seda teada kunagi ja üldse on mul must millijon küsimust peas mis ootavad lahendust ja siis tuleb need veel kõik nelja aastasele ka selgeks teha.
Ah sain nüüd ühe pea täie nutta ehk läks kergemaks mõneks ajaks
Tere!
Pole midagi raskemat lapse surmast. Lapse surma üleelamisi suudavad kirjeldada vaid need emad ja isad, kes on ise sellega silmitsi seisnud. Kuid ometi tuleb selle kaotusega kuidagi toime tulla.
Esialgu tõrgub mõistus toimunut vastu võtmast. See on kaitse, sest me ei suuda korraga toimunut enda jaoks mõistetavaks teha ega emotsionaalselt üle elada.
Kallis ema! Te olete leinas. Ma küll ei tea. millal Teie laps suri ja mis temaga juhtus, kuid lubage endale leinata. Lein on normaalne reaktsioon kaotusele. Üksi on raske oma kurbusega toime tulla. Kui teil on kedagi, kellega saate jagada oma mälestusi oma lapsest, temaga koosoldud ajast, siis tehke seda.
Meenutamine on raske ja valulik, sest seda aega ei saa enam kunagi tagasi. See teebki hingele erilist valu: kunagi ei saa ma enam oma last tagasi. Alles on vaid mälestused temast, mis valuliselt lõikavad hinge. Valust on vaja valuga läbi minna- natukesehaaval. Kui on kurb olla, siis lubage kurbus endast välja. Süda tahab sees lõhkeda. Vahel võib olla tunne, et enam ei suuda. Suudate! Ärge andke alla! See on vaid tunne, et nüüd on kõik...
Koos lapse kaotusega kaotab ka ema osa endast. Seega on vaja ennast "uuesti kokku panna", ümberhinnata oma senine elu üldse. Kuidas elada ilma temata? Kes on mul olemas? Mida ma oma elus muuta tahan?
Jätkake oma igapäevaste rutiinsete toimetuste tegemist. Kui ise ei suuda, siis paluge kedagi, kes aitaks. Peaasi, et ei tekiks tunnet nagu elu oleks jäänud seisma. Elu läheb edasi. Üks on kindel: alati tuleb homme.
Väljaelatud kurbus teeb ruumi homsetele lootustele, et ma saan, ma pean endaga hakkama saama.Te olete kaotanud lapse, kuid Te ei ole kaotanud ennast.
Kui oleksite minu käte ja silmade ulatuses, siis embaksin ja hoiaksin Teid õrnalt ja toetavalt.
Lugupidamisega: Ene Raudla
