Tere! Minul on kaks last. Vanem poeg praeguseks 2a ja 7k ning noorem tütat 1 kuune. Vanem laps on oma õe üllatavalt hästi vastu võtnud - näiteks gaasivaludes nutvat õde käib paitamas ning "käsutab" mul õe kiiresti nutva/vääksuva õe juurde minna. Eks kohati tuleb muidugi suurenenud tähelepanuvajadust läbi ka nutukäitumise ette, kuid olin ausalt valmistunud hullemaks. Küll aga on poeg hakanud öösiti nutuga üles ärkama. Tegelikult olin ma selleks juba enne õe sündi valmis, kuna poeg on alati öine nutupoiss olnud. Ärkas omalajal ikka mitu korda öösel suure nutuga üles. Lõppes see alles 2a ja 3k vanuses.
Minu küsimus oleks aga poja vanavanemate juurde viimises. Peale tütre sündi on poeg kolme nädala jooksul neljal korral vanavanemate juures ööbinud. Kahel korral on tegemist ka kahe ööga (esimene kord oli loomulikult õe sünni ajal - seda poleks saanudki muuta). Neljandal nädalal tahtis mees ka viia, kuid ma olin sellele vastu. Minu enda arvamus on, et poega ei oleks tohtinud üldse nii ruttu peale õe sündi ööseks ära anda (et ta ei tunneks ennast meie poolt "hüljatuna" ja ei tekiks õe vastu armukadedust), kuid mees arvab, et tal on just vanavanemate juures hea, kuna nemad ei pea oma tähelepanu teise lapsega jagama ning pojaga seega tegeletakse rohkem. Kummal on õigus või on see tõde seal kusagil vahepeal? Ja kui lisaks arvestada seda, et öine nutmine näitab silmnähtavalt mingit stressi, siis kas me peaksime teda niikaua öösiti kodus hoidma ja pakkuma stabiilsust kuniks need nutmised lõppevad?
Ja kas sellises vanuses laps oskab juba ise otsustada, kuhu ta ööseks tahab minna? Et kui mees küsib poja käest ning poeg vastab rõõmsalt,et tahab küll vanavanemate juurde minna, kas see minek võib talle mingil tasandil ikka stressi tekitada?
Ma saan teie kirja lugedes aru, et te olete väga teadlikult osanud väiksema lapse sünniks valmistuda. Te olete teadlik suurema lapse võimalikest reaktsioonidest ning tunnete ja käitumise muutustest. Näete, et poeg on tegelikult hästi kohanenud ning suuri probleeme otseselt ei ole tekkinud. Väikeseid muutusi ja tagasilangusi siiski märkate, kuid see on väga normaalne. Lapse sünd on suur muutus kogu pere jaoks ja kõik muutused tekitavad paratamatult pinget ning vajavad aega ja energiat, et kohaneda. Teie küsimus on selles, kui palju lasta vanavanematel suuremat last hoida. Teile on tähtis, et laps end hüljatuna ei tunneks. Sobiva vastuse leidmiseks soovitan arvestada mitmeid asju.
On oluline teadvustada, et lisaks lapse oma tunnetele, on selles vanuses lapsed ka vanemate tunnetele väga vastuvõtlikud. Kui näiteks vanemad on pinges, siis on tavaline, et laps hakkab seda mingil viisil väljendama (öine ärkamine, käitumise muutumine jne). Otsuse tegemisel tasub arvestada, kuidas üks või teine otsus teie enda olemist mõjutab. Kui tunnete, et lähete lapse äraolekul pingesse ja hakkate muretsema, siis ei ole see tõenäoliselt hea otsus. Kui aga saate paremini puhata ning pärast olla rõõmsam ja energilisem, siis tasub pigem viia. Seda te jälgite ju nagunii, et kuidas laps vanavanemate juures end tunneb – kas tahab minna, kuidas ta end tunneb koju tulles jne.
Seega, kuna tundub, et te hoolite nagunii oma lapsest väga, siis soovitan mõelda, milline valik teie ja teie mehe elu kõige rohkem toetab. Mida rohkem olete ise toetatud, seda paremini see lapsele mõjub. Üldiselt on väga hea, et teil on toetusvõrgustik olemas, sest väikese lapse kõrvalt on väga tähtis enda eest hoolitseda ja toetust vastu võtta ning seda ka julgelt küsida. Kuid kõik otsused peavad tunduma teie enda jaoks õiged, sest siis tajub ka laps seda otsust turvalisena. Nagu te isegi teate, siis lapse emotsionaalsed reaktsioonid on loomulikud, kuid tähtis on, et vanematel jätkuks energiat jääda kohale ja teha lapse kogemustele nö ruumi. Kui laps tunneb, et temast püütakse aru saada ja tema vajadusi võetakse piisavalt tõsiselt, siis ongi hästi. Seega ei saa ma teile ühest vastust anda, kuid julgustan teid kuulama oma sisetunnet ning käituma vastavalt sellele. Usun, et kui lapsel on vanavanemate juures tore ning teile see samuti sobib, siis ei ole põhjust muretseda.
