Tere! Minul mure järgmine, olin 17 aastane kui sünnitasin väikese tütre. Lapse isaga läksin lahku ennem kui selgus et olen rase, kuid ma ei varjanud seda tema eest. Ta teadis seda koguaeg.
rohkem kui 5 aastat tagasi sain ma kokku oma teise lapse isaga kes oli valmis ka isaks olema minu esimesele lapsele. Tütar oli 2,5 aastane tol ajal ja kuni 5nda eluaastani ta ei teadnud et minu elukaaslane ei ole tema pärisisa. Olgu mainitud et sinnani polnud ka pärisisa kordagi mingit huvi ülesnäidanud lapse vastu, mitte kuidagi.
Ma rääkisin lapsele sellest, ja ta võttis seda üsna kergelt, küsis küll et kus siis tema isa on , ma vastasingi talle et ta elab kuskil mujal oma elu. Laps ei näidanud erilist huvi välja ja seega se teema vaibus.
Täna on laps 7 aastane ja mõned päevad tagasi ilmus välja tema pärisisa, kes kirjutas et soovib oma lapsega kohtuda. Ma vastasin kohe ,et ei saa. Ma ei kujuta ette omale kohtumist , sest mu lapse jaoks on ta ju võõras. Kuid jäin mõtlema, kas mul on õigus varjata lapse eest seda et tema pärisisa temaga kohtuda tahab? See teadmine lõi meie pere suhted päris keeruliseks, ja minu elukaaslane on vajunud korralikku depressiooni hirmust kaotada tütar keda ta on kasvatanud üle 5 aasta.
Mul on nii suur hirm teha midagi valesti. Kardan et mu laps hakkab mind vihkama kui ma talle ei räägi hetkeolukorrast. Samas kardan ,et kui laps ikkagi soovib oma päris isaga kohtuda siis ma ei tea kuidas meie pere seda üle elab, ei tea milliseks muutuvad elukaaslase ja tütre suhted ja mis üldse edasi saab
Olete segaduses ja hirmul võimalike negatiivsete muutuste ja tagajärgede tõttu, mis võivad tekkida seoses teie tütre bioloogilise isa ootamatu väljailmumisega.
Teie praegune elukaaslane on olnud viie aasta jooksul tegelikuks, reaalseks isaks (olles nii sotsiaalne-, kui psühholoogiline isa) nüüdseks juba 7-aastasele tütrele.
Tänaseks tekkinud olukord on mõjutanud teie paari- ja peresuhteid laiemalt, elukaaslane tunneb end ebakindlalt ning depressiivselt,- mis saab edasi?
Tänapäeval saab rääkida erinevat tüüpi isadusest. Põhimõtteliselt on neid kolme tüüpi. Esiteks bioloogiline isadus (isa kui sigitaja).
Teiseks võib välja tuua sotsiaalse isaduse. Sel puhul tunnistab mees end isana, käitub isana ja on ka juriidiliselt lapse hooldaja. Samas ei pruugi sotsiaalne isa olla lapse bioloogiliseks isaks.
Kolmandaks on psühholoogiline isadus. Siin määratletakse meest isana juhul, kui laps näeb temas isa ning tal on isaga püsiv usalduslik kontakt. Psühholoogilise isaga suhtleb laps pidevalt.
Tänapäeval ei pruugi need erinevat tüüpi isadused aga alati kattuda. Nagu ka teie peres- tütrel on nii bioloogiline isa, kui ka tegelik isa, kellega elate juba viis aastat toimiva perena koos.
Psühholoogiline isadus on oluline nii lapsele kui ka mehele. Psühholoogilise vanemana saab toimida ükskõik milline lapse eest hoolitsev isik, kuid mitte kunagi eemalolev passiivne täiskasvanu, isegi siis mitte, kui ta suhe lapsega on bioloogiline.
Psühholoogiline vanemlikkus kujuneb lapse ja täiskasvanu lähedussuhtes lapse vajadusi arvestavas interaktsioonis. Psühholoogiline vanem on vanem, kellega laps end identifitseerib (see on minu isa ja mina olen tema laps).
Arusaadav, et lapse isa väljailmumine tekitab teis erinevid emotsioone. Kogu selge, toimiv ja väljakujunenud maailmapilt on praeguseks kokku kukkunud. Toimunud on suur muutus ja see vajab aega ja tarkust, et sellega toime tulla kõigi osapoolte vajadusi ja heolu arvestades (eelkõige ei tohiks kahjustada saada laps).
Kuigi teie esmane reaktsioon lapse bioloogilisele isale oli kohtumise osas eitav, on üpriski suur tõenäosus, et sellega ei lepita.
Alustuseks- võtke aega! Kuuma putru kuumalt ei sööda...
Uurige, millised on mehe ootused, soovid ja vajadused oma bioloogilise lapsega seoses. Ning millist vastutust ja kohustusi ta seoses oma muutunud vajadustega on valmis kandma.
Kas seda saab teha kirja/meili teel, või kohtute neutraalsel pinnal- on teie otsustada. Vestlusel püüdke vältida otsest rünnakut ja süüdistusi,- lihtsalt kuulake teine pool ära. Püüdke mõista (mitte hukka mõista), siis rääkige avatult oma vajadustest, ka hirmudest ning edastage oma seisukohad.
Võimalik, et abiks oleks kohaliku lastekaitsespetsialisti poole pöördumine oma murega. Konsulteerige, milline võiks olla hea praktika kujunenud olukorras ja millist võimalikku tuge (nõustamist, teraapiat) on omavalitsusel vajadusel pakkuda.
Alles siis, kui kõik täiskasvanud teavad, kuidas edasi toimida, kaasake protsessi laps.
Jõudu ja tarkust teile kõigile selles keerulises olukorras toimetamiseks!
