Tere!
Ma ei tea, kas minu mure on piisavalt suur, et siit nõu küsida, kuid olen õnnetu ja püüan selle parandamiseks siiski midagi ette võtta.
Lugu selline, et talvel diagnoositi mul kliiniline depressioon, milles olen tõenäoliselt sipelnud juba aastaid. Kuna käitusin haiguse tõttu mõnikord veidralt ja ärritasin oma kurbusega sõpru, pidas mu noormees oluliseks meie ühist sõpruskonda teavitada, et ma olen haige (et nad teaksid arvestada, kui ma jälle halvas tujus olen jne). Siis aga selgus, et nii mõnegi sõpruskonna liikme jaoks polegi depressioon päris haigus ega haiglaslik seisund, vaid lihtsalt nõrkus ja põhjendamatult kurb tuju ja mossitamine. Sealt tuli minu jaoks esimene raskus - mõned mu sõbrad (keda on niigi vaid käputäis) arvasid, et ma tahan oma "haigusega" vaid tähelepanu püüda ja tahan, et mind haletsetaks. Kõik see muutis mu võitlust palju raskemaks, sest ma ei oodanud sellist reaktsiooni ja see tegi mind väga õnnetuks. Aegamööda läks mu seisund paremaks, nüüdseks on teraapia juba ammu läbi ja aastaid kestnud tugevad suitsiidimõtted on peast pühitud. Küll aga ärritasin ma oma sõpru jätkuvalt, oli üks indiviid, kes mulle juba talvel ühe arusaamatuse tulemusena ütles, et ma olen meeletult masendav inimene ja kõigil on minust "kopp ees", sest minu masendus nakatab teisi. Enda arvates olin suuremas seltskonnas alati "maski" ette pannud ja üritanud just tuju üleval hoida, end avanud ehk mustemaid tundeid avaldanud olen vaid üksikutele. Tõmbusin kõigist veidi eemale, sest ei tahtnud kedagi häirida. Selle sõbra sõnad jäid aga mind kummitama ja kui planeeriti järgmist suuremat sõpruskonna kokkusaamist, ütlesin ära. Sõber, kes mulle talvel seda juttu rääkis, sai ühe taaskordse möödarääkimise tõttu pahaseks, ütles taaskord, et ma tahan ainult tähelepanu ja üleüldse oleks kõik nagunii õnnetud, kui ma sinna kokkusaamisele kohale tuleks, sest ma olen ju nii masendav. Mõistagi ei läinud ma kokkusaamisele ja sõbra palvel katkestasin temaga suhtluse. Olen eemale hoidma hakanud ka ülejäänud sõpruskonnast, sest sõber kasutas minuga rääkides koguaeg sõna "kõik" ja ta ei ole mingi tühjade sõnade loopija. Nüüd on sellest intsidendist rohkem kui kuu möödas ja ma tunnen põletavat üksindust. Mul on mu noormees, kellega on suhe parem kui eales varem, aga ma ei tunne, et oleks ühtegi sõpra. Ma ei saa minna meie ühiste sõprade koosviibimistele, sest ma teeks sellega kõiki õnnetuks ja ausalt öeldes mul ei olegi rohkem sõpru kui see seltskond. Ka on väga raske võtta variandiks uute sõprade leidmist, sest esiteks olen sellises eas (21), kus on tavaliselt juba eluaegsed sõbrad tekkinud ja uusi enam juurde ei tule, teiseks kardan meeetult jälle kedagi oma olemusega õnnetuks teha ja kolmandaks on sõprade ja "oma koha" leidmine mulle alati kohutavalt raske ja ebaõnnestumistega pikitud katsumus olnud. Nüüd planeeritakse jälle sellesama seltskonnaga ühisreisi ja pidin muidugi ära ütlema, sest vähemalt üks inimene oleks minu kohalolu pärast väga häiritud... Olen alati olnud natuke üksik hunt, aga samas suhtlemisvajadusega hunt. Olen oma noormehega küll päevast päeva koos ja suhe on hea, aga tunnen, et ei tohi vaid ühe inimese küljes kinni olla. Tahaks, et ka keegi teine tahaks minuga suhelda ja et ma võiks kellegagi kas või oma päevast rääkida... üksindustunne on nii suureks kasvanud, et puhkesin täna lihtsalt nutma, kui nägin, et jälle planeeritakse mingit koosviibimist, kuhu ma minna ei tohi.
Pikk lugu ja ilmselt "mõttetu" mure, aga kas see ongi normaalne, et depressiooniga inimene peaks kõigist eemale hoidma, et mitte lähedasi häirida ja neid "nakatada"? Kas depressiooni all kannatav või sellega võitlev inimene peab end kõigist isoleerima, kuniks ravi on täiesti lõppenud?
Depressioon on tõepoolest raske haigus, mis vajab enamasti pikaajalist ravi ning ravi kõrvale ka psühhoteraapiat. Kirjast selgub, et olete terveks saamise nimel võtnud antidepressante ja käinud ka teraapias, seega olete olnud hooliv enda vastu ning võidelnud end elule tagasi. Samas selgub teie olukorra kirjeldusest, et sõprade hoolivus jätab soovida ning see teeb teile haiget.
Ma ei tea, kuidas on sündinud teie sõprussuhted, mis on teile ja neile oluline teie suhetes, milline on nende suhete ajalugu ning mis on teid hoidnud sõpradena. Ehk ei ole te varem selle üle juurelnudki, näiteks selle üle, mis üldse teeb sõprusest sõpruse. Kas siiski pole nii, et just keerukates olukordades selgub meie suhete tõelisus ja väärtus? Kas mitte pole nii, et kui keegi on raskes olukorras, siis just tõelised sõbrad on need, kes toetavad ja mõistavad? Kas saab olla, et sõbrad ei olegi äkki enam sõbrad, kui keegi ei ole enam selline nagu nemad tahavad? Kas pole mitte väga isekas mõelda, et keegi peab olema heas tujus lihtsalt sellepärast, et talle kurvad/mornid/pahatujulised ei meeldi?
Tõsi, psüühilistest haigustest teatakse vähe ning ehk on tõesti lihtsam olla hooliv, kui valus koht on selgesti näha nagu murtud luu, puruks kukutud pea või verine vill kannal. Depressioon võib inimesele, kes sellest midagi ei tea, tunduda tujutsemise ja selle kaudu tähelepanu nõudmisena. Ent see ei ole nii, nagu te isegi hästi teate.
Millised on siis võimalused? Kas tuleks kõne alla püüda teistele oma haiguse olemust selgitada? Kas just kõigile, aga võib-olla nendele, kellest te kindlasti tahaksite, et nad teist aru saaksid. Võib-olla on asi nende teadmatuses, ja kui te nende silmad avate, muutub ka nende suhtumine ning teie suhe? Üks sait, kus on rohkelt infot psüühika olemuse ja psüühiliste haiguste kohta on www.peaasi.ee. Seda võiks vabalt soovitada. Seda enam, et depressioon võib tabada igaüht meist, hea on teada, millised on ohud.
Võib ka olla, et te ei soovi teistele oma olukorrast põhjalikumalt rääkida, ja see pole ju ka tingimata vajalik, pealgi saan aru, et vähemalt teie poiss-sõber on teie asjadega kursis ja mõistab teid igati. Tingimata vajalik on jääda iseendaks, olla kindel oma valikutes, põhimõtetes, käitumisviisides. Need valikud teete teie ise. Teie ise valite endale sõbrad, ise valite, kas te kuskile lähete või ei. Pealegi – kas saab olla, et keegi pole teretulnud oma sõprade sekka? Kas need on siis ikka sõbrad? Toon drastilise näite: oletame, et kellelgi teie sõpradest sureb lähedane inimene. Kas ta ei tohi teie sõprade hulka minna, kuni on kurb? Kas ta peab tegema rõõmsat nägu, kuigi on leinas?
Kindlasti ei pea ükski ükskõik millist hingelist valu või füüsilist haigust, sh depressiooni põdev inimene olema kuni tervenemiseni üksinda. Vastupidi – teiste inimeste toetus, mõistmine, kohal olemine on tervenemiseks ääretult oluline. Mitte mingil juhul ei tohiks te end teistest eraldada. Ent ilmselt tunneksite ennast paremini nende inimeste seas, kes toetavad ja mõistavad. Teie vanuses on kindlasti võimalik leida uusi inimesi enda ümber. Loodan kogu südamest, et leiate need inimesed ning saate nautida tõelisi sõprussuhteid.
