Tere,
Olen enam kui veendunud, et mul on depressioon ning olen otsustanud nüüd sellest võitu saada. Ma lihtsalt ei suuda enam nii edasi elada. Depressioon on mul kaudselt sellest, et mul on 3 alla 4 aastast last. Enne laste saamist ma olin ilus, ambitsioonikas ja edukas, aga nüüd olen lihtsalt üks hale inimvare, kes päevad läbi ainult nutab ja karjub oma laste peale. On hetki, kus ma lausa vihkan oma lapsi ja nendel hetkedel mulle ei valmista enam mingit raskust neile laksu anda või neid sakutada, ise samal ajal nende peale täiest kõrist röökides. Ma lihtsalt saan sii vihaseks nende peale Ma ei kannata enam sellist elu hetkekski välja. Ma vihkan ennast sellisena. Kunagi ma kogu südamest armastasin oma lapsi. Tahan seda aega tagasi. Olen mõelnud ka nõustaja juurde minna, aga koos lastega ju ei saa. Mul ei ole neid kuhugi jätta. Pole mõtet ka soovitada, et peaksin oma sugulastele rääkima, et nad mu lapsi hoidma hakkaksid. Võibolla kunagi vanasti oli selline asi võimalik, aga tänapäeval on igal ühel oma kiire elu. Kuna ma ei suuda enam nii elada, et ma ei kontrolli enam oma emotsioone ja tegusid, siis ma tahan midagi ette võtta, et jälle normaalne olla. Ma ei tea millest või kuidas alustada? Kõik soovitused on teretulnud
Küllap olete päris pikka aega olnud oma murega üksi. Mul on hea meel, et oma raskusest kirjutasite, see tähendab, et olete otsustanud midagi ette võtta. Kirjutate, et te ei kannata praegust olukorda enam välja, ei kontrolli oma emotsioone ja tegusid ja tahate midagi ette võtta. Tähendab praegu näib teile, et see, milline elu teil on, pole teie valik, olete kaotanud endise välimuse ja edu, kuid see, mis on, ei tundu teile väärtuslik. Kõlab nagu kahetseksite praegust elu, kodu, emaksolemist, kuid kas see ikka on nii? Kirjutate, et kunagi armastasite lapsi kogu südamest. Mis on muutunud? Kuidas sai alguse teie väärtuste ümberhindamine? Kas on midagi, millest tunnete puudust, mis on võib olla palju olulisem kui nooruslik välimus ja ilu? Kas on võimalik endale valida mõni uus edukuse mõõdupuu? Kas näib, et olete millestki tõepoolest ilma jäänud? Võimalik, et miski koguni hirmutab teid, nt kellegi toetuse puudumine või koguni etteheited ja kriitika, töökohast ilmajäämise oht, materiaalne toimetulek, tuleviku väljavaated või on teie lähisuhetes pinged ja lahendamata probleemid, mistõttu on elu rõõmutu või ebaturvaline?
Teie kirja põhjal ongi raske midagi oletada, kuidas on nii kujunenud nagu praegust enesetunnet kirjeldate ja konkreetseid abinõusid pakkudes ei pruugi see teid piisavalt aidata. Kuid kindlasti on loomulik, et üksi mitme väikse lapsega võib juhtuda nii, et emad on ülekurnatud ja see ei tähenda kuidagi, et olete halb ema või selles süüdi, et praegu ei tunne lastest rõõmu ja nende vihastamised kerged tulema.
Saan aru nii, et olete juba mitmete abinõude peale ka ise mõelnud, sh sugulaste poole pöördumist ja ei näe selliseid võimalusi. Hea aga, et ootate siiski soovitusi ja jääb loota, et mõni neist aitab teid ka edasi, vähemalt julgustab edasi tegutsema. Kindalasti ei tasu ka karta kurtmist, kellelgi kasvõi tuttavale - seegi võib tuua kergendust. Kuigi nõustaja juurde minekut te välistate laste pärast, siis kaaluge hoolega, kas see ikka on nii võimatu nagu näib. Lastehoidu võib ju korraldada esialgu kasvõi üheks korraks kellegi tuttava kaasabil, nt mõni sõbranna, kellel kogemusi lastega. Kui teie tervisega midagi juhtuks, siis arsti juurde peaksite ju ikka saama. Ka perearsti juurde minek oleks praegu hea abinõu, et saaks selgust, kas on tegemist depressiooniga. Kui see leiab kinnitust, siis on järgmine samm seda ka ravida ja enesetunne saaks kindlasti leevendust. seejärel on valmisolek suurem põhjalikumalt endasse süüvida ja vajadusel ka olulisemaid muutusi teha. Oleks ju oluline jõuda selgusele, mis teiega ja teie elus on toimunud sellist, mis teid suurde masendusse on viinud ja sedavõrd on ära kurnanud ning mida vajate. Kindel on aga see, et abi on võimalik saada. Mõelge ka sellele, kes võiks olla teile lähedane usaldusisik, kes teid mõistab ja toetab ning kes teid julgustab end aitama, oma vajadusi ära tundma.
Ma ei kannata enam sellist elu hetkekski välja. Ma vihkan ennast sellisena. Kunagi ma kogu südamest armastasin oma lapsi. Tahan seda aega tagasi. Olen mõelnud ka nõustaja juurde minna, aga koos lastega ju ei saa. Mul ei ole neid kuhugi jätta. Pole mõtet ka soovitada, et peaksin oma sugulastele rääkima, et nad mu lapsi hoidma hakkaksid. Võibolla kunagi vanasti oli selline asi võimalik, aga tänapäeval on igal ühel oma kiire elu. Kuna ma ei suuda enam nii elada, et ma ei kontrolli enam oma emotsioone ja tegusid, siis ma tahan midagi ette võtta, et jälle normaalne olla. Ma ei tea millest või kuidas alustada? Kõik soovitused on teretulnud 