Selline mure,et mu 5 aastane tütar kardab loomi,eriti kasse ja koeri.kui juhtub koeraga kokku sattuma päeval õues mängides,siis öösel märgab voodit.Väiksena mängis koera ja kassiga.Ma ei oska enam midagi teha,seletamine ei aita.Andke nõu..suvi tulema ja laps soovib ka õues veeta.ma ei saa ju naabritel igakord paluda koeri tuppa viia.
Laste elus on hirmudel "oma koht", see, et lapsed hirmu tunnevad, on pigem norm kui erand. Maailm on lapse jaoks paljuski arusaamatu, seal toimuv võib olla ehmatav ning tingituna lapse mõtlemise ja analüüsivõime arengust kogevad eri vanuses lapsed eri asju enda jaoks hirmutavatena.
Hirmu tuleb võtta kui inimlikku, loomulikku tunnet. Kui me midagi ei kardaks, oleksime tihti hädaohus. Ülemäärase hirmu tekkel/kujunemisel on aga kolm võimalust:
1. Inimene puutub kokku ohtliku olukorraga, saab näiteks koera käest pureda, ja tekib tingitud hirm koerte ees – nii kui koera näeb, käivitub mälestus hammustustest ja inimene kardab seetõttu koertega kokku puutuda. Kas teie lapsega on juhtunud nii?
2. Inimene näeb pealt, kuidas kellegi teisega juhtub mingi dramaatiline sündmus. Ta jagab sisimas seda kogemust ja hakkab sama situatsiooni kartma. Kas teie laps on juhtunud pealt nägema kasside/koertega seotud hirmutavat olukorda?
3. Osal juhtudel ei peagi inimesel olema otsest kogemust hirmuallikaga. Piisab, kui ta näeb telerist/raamatust, kuidas näiteks mürkmadu saaki püüab, tapab ja sööb. Inimene integreerib nähtu oma mõtteisse ja kombinatsioonis bioloogilise ärevusvalmidusega (osad inimesed on sünnipäraselt kõrgema ärevusega) ongi alus uue foobiku (foobia- liigne ärevustunne olukordade/nähtuste/elusolendite ees, keda tajutakse tegelikust ohtlikumatena) sirgumiseks olemas.
Oluline on teada, et hirmuobjekti vältimine vaid suurendab hirmu ja hirm koerte ees, nagu teie lapse puhul- vaid kinnistub. Seega, hirmu vastu saab vaid sellele vastu astudes, sellega tegeledes. Oluline on saavutada kontroll oma hirmude üle, õppida nendega elama ja toime tulema.
Lapsevanemad saavad aidata last, kes juba on hirmul, teda rahustades, turvatunnet taastades ja julgustades avatult oma tundeid väljendama. Vältida tuleks naeruvääristamist, sundimist ja loogilist veenmist, lapse hirmu eirata või lubades lapsel kardetud objekti või olukorda vältida (kui loobuda õues käimisest, siis see vaid süvendaks hirmu, kuna soodustaks vältivkäitumist).
Kuidas last aidata? Toetav on mures last aktiivselt kuulata. Teie laps on juba väljendanud, et ta kardab koeri ja kasse, - võite seda edasi arendada, sõnastades kuuldu ümber, näiteks: "Just koerad on need, kelle pärast ei saa sa õue tulla." Mida laps sellele vastab, saate sealt vestlust edasi kerida ja tasapisi selgub, kas hirmu taga on ikka kartus hammustada saada, looma suurus, liikumisviis, või hoopis midagi muud. Siis saate juba koostöös edasi arutada, kuidas seda olukorda muuta, et laps oleks nõus õue tulema (abivahendid- miks mitte ka näiteks õue kaasa võtta mõni lapse lemmikmänguasi, mis sisendaks talle julgust (ka mõmmi saab õues hakkama!), jne.- julgustaksin teid kaasama last lahenduste otsimisse, see tõstab ka tema enesehinnangut (mina teen ise midagi oma hirmust jagusaamiseks!). Aktiivsest kuulamisest saate lugeda: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Lapsed saavad hirmudest võitu tegevuse, mängu (rollimäng- näiteks võite koos mängida läbi olukordi tütre lemmikmänguasjaga kodus, kus lelu kohtub koeraga ja kuidas siis käitub ), ka näiteks joonistamise kaudu - võite paluda lapsel kujutada oma hirmu (mis värvi, mis kujuga), siis lasta tal see paber tillukesteks tükkideks rebida ja wc-potist alla lasta/prügikasti visata. Niiviisi saab ta kogemuse, et kontrollib olukorda. Kasulik on ka nn. modelleerimine e. mudelõpe- s.o. kartmatuse jälgimine teiste juures (vaatab õues, kuidas teised lapsed jalutavad või mängivad kasside/koertega; miks mitte loomade varjupaiga külastamine jne.).
Teile saab soovitada ennekõike rahulikuks jäämist- juba sellega annate lapsele signaali, et on normaalne, kui sa midagi kardad, me mõistame su tundeid. Püüdke ise lapse hirmude pärast mitte masendusse sattuda või närveerida. Olukorda, kus ka vanem ei tule iseendaga toime, on hirmu kogeval/tundlikul lapsel eriti raske taluda. Tekkida võivad lisapinged vanema pärast muretsemisega või süütunded (minu pärast on ema kurb või pahane).
Kui tõesti olukord ei muutu (muutub hullemaks, hirm süveneb, häirib last ennast või tunnete ise, et enam ei oska mingitki moodi edasi minna), võiksite pöörduda lastepsühholoogi vastuvõtule (abistav on: kognitiiv- käitumuslik teraapia; mõtteväljaravi), abi saab ka loovteraapiast- meetoditena sobivad: töö saviväljal, mänguteraapia, liivateraapia. Loovteraapia meetodid töötavad lastega väga hästi.
