Tere!
Meie kohe 4-aastaseks saava poja käitumine on vastandlik - koduses õhkkonnas ja omadega on laps väga julge, sõbralik, vaba. Ta räägib ja väljendab end ilusti, teeb nalja, naerab, on igati mõnus sell. Kõik muutub, kui läheme kodusest ringist välja - külla, mängutuppa, mõnele üritusele.... Laps on väga arg, hoiab põhiliselt ema ligi (siis ei tunnista ka teisi pereliikmeid - vaid ema on tähtis ja oluline), ei räägi kellegiga, kehitab vaid õlgu jne. Kuidagi väga kurb on seda vaadata, kuna tegelikult on meie lapses peidus esinemisvajadus, musikaalsus, mõnus sõber jne. See kõik on kestnud juba paar aastat ja tundub, et olukord ei muutu mitte paremuse, vaid halvemuse poole. Viimasel ajal on lisandunud tema käitumisse ka see, et ta häbeneb ja pelgab isegi oma vanaemasid, onusid, tädisid... Pisut lihtsam on lastega (endast vanematega), kellega paari tunni jooksul siiski saavutatakse kontakt ja mäng. Seda siiski ema silmast laskmata. Muret tekitab see, et tihti lisandub võõrasse kohta minnes ka lausa trotslik nutt. Tavaliselt tahab laps õige ruttu koju minna.... Kõigega kaasneb ümbritsevate inimeste küsiv hoiak, mis teeb olukorra veelgi pingelisemaks (kuna pean hakkama seletama, et andke talle aega, küll ta kohaneb jne.). Päris hull lugu on siis, kui mõni tuttav tuleb ja üritab veel kontakteeruda füüsiliselt, näiteks kõditada või sülle võtta. Häirib teda ka see, kui kogu tähelepanu on mingil põhjusel suunatud temale. Siis järgneb lapse poolt kindel nutt.
Lasteaeda hakkasin poega harjutama eelmisel sügisel, laps oli siis 3a ja 3 kuune. Kohanemine oli raske, olin ise tal kõrval pea paar kuud. Nüüdseks oleme saavutanud selle, et ta tahab lasteaeda minna ja ka lõunauinakut teeb juba seal. Lasteaias on ta väga vähe seltsiv eakaaslastega, küll aga väga seltsiv rühma õpetaja ja tema abiga. Muusikatunnis on pigem jälgija, kuigi kodus on väga aktiivne laulumees.
Oma üldiselt arengult on laps väga tubli - tunneb tähti, numbreid, veerib sõnu kokku. Õppimine ei ole sunniviisiline olnud, ta tundis ise kõige vastu väga varakult huvi. Laps on väga kontaktne ja rõõmus omas vabas keskkonnas. Küsib väga palju ja huvitavaid küsimusi. Kohati üllatab meid oma tarkusega. Füüsiliselt arengult on poeg samuti tubli - sõidab jalgrattaga, hüppab batuudil, jookseb, ronib jne. Tähelepanuväärne on tema äärmine südamlikkus.
Lapsega rääkides ta mulle vastata ei oska, et miks ja mida ta pelgab. Üritan teda iga edusammu eest kiita, tunnustada. Tema ümber on väga hooliv perekond - ema, isa, suur vend (19), suur õde (15), suur õde (9). Kodus on meil loomad, kellega mängida ja kelle eest hoolitseda. Elame maal, suures ja avaras kodus.
Juba beebieast alates oleme last kõikjale kaasa võtnud, meil käivad kodus külalised ja ka meie käime külas. Oleme käinud reisimas, alati on poeg olnud meil kaasas.
Antud häbelikkus hakkas temas väljenduma umbes 1,5 aastaselt ja on kestnud siiani. Tundub, et mida targemaks ja maailmatunnetavamaks ta saab, seda häbelikumaks ja arglikumaks ta muutub.
Olen konsulteerinud antud teemal ka lasteaiaõpetajaga, kes arvas, et asi on mööduv.
Mida arvate, mida sellisel puhul teha? Kas oodata, kuni kõik äkki millalgi möödub? Kas kellelgi on kogemusi sellise lapsega? Kas laps vajaks teraapiat, mõnda füüsilist trenni, psühholoogi lähenemist antud probleemi?
Kirjeldate põhjalikult oma varsti nelja-aastaseks saava poja olemust, arengut ja käitumisviise. Lapse intellektuaalne ja füüsiline areng on eakohased, suurim kontrast lapse käitumises/isiksuses avaldub kodus ja väljaspool seda. Teil on emana raske mõista, miks kodus lõbus, avatud ja vaba laps väljaspool koduseinu muutub nutuseks, häbelikuks/arglikuks, tõmbub endasse ning ei kohane uue olukorra ja inimestega.
Ütlete, et teil on häbelik laps, häbelikkus on igati normaalne iseloomujoon. Seda täheldatakse umbes 15%-l lastest. Esmakordselt ilmneb häbelikkus umbes kaheaastaselt. Kuid pole sugugi reegel, et häbelikest lastest kasvavad ka häbelikud täiskasvanud. Mida häbelik laps vajab, on täiskasvanute mõistvus ja toetus. Arengupsühholoogid leiavad, et igal lapsel on positiivseid, kiitust väärivaid jooni, olles omamoodi unikaalne. Häbelike laste puhul seisneb kasvatuse tähtsaim osa selles, et leida üles need erilised jooned. Lapsevanemad peavad aitama lapsel arendada temale omaseid väärtusi. Kui laps leiab endale hingelähedase tegevuse, hakkab ta tegutsema palju enesekindlamalt.
Lugedes teie poolt toodud mureolukordi ja ka nimetatud kohanemisraskust kõige uuega kohtudes, võib tõdeda, et tegu on teie lapse isiksuse ühe eripäraga, lisaks kaasasündinud iseloomujoonele ka eripärase temperamendiga ja ühe selle komponendi tugeva esinemisega.
Meie temperamenditüüp määratakse juba enne sündimist. Inimene saab siia ilma tulles kaasa ainulaadse koguse iseloomuomadusi, mis juhivad tema käitumist ja suhtumist ümbritsevasse. Juba väikestest lastest on näha, kui erineval moel nad suhtuvad elusse, uutesse asjadesse ja olukordadesse.Temperament on inimese personaalsuse kõige püsivam tahk. Temperamendi osad on näiteks:
aktiivsus – kui energiliselt me liigume, räägime ja teeme kõike muud;
tundlikkus – kui üksikasjaliselt paneme tähele ümbritsevat, ka teisi inimesi;
kohanemisvõime – kui kergelt kohaneme muutustega;
järjekindlus – kas tüdineme kiiresti või viime alustatu lõpuni, maksku mis maksab;
häiritavus – kui hästi suudame keskenduda oma tegevusele ümbritsevate segajate ja ärritajate kiuste;
rütmilisus – kas armastame magada, süüa, töötada ja puhata reeglipäraselt või nii, kuidas juhtub, kui korrapärane on üldse meie elu;
lähenemine-taandumine – kas innustume kõigest uuest ja oleme varmad seda kohe järele proovima või oleme esmalt ettevaatlikud ning vaatame kõrvalt;
intensiivsus – kui jõuliselt näitame välja oma positiivseid ja negatiivseid tundeid.
Temperamenti jagataks ka kergeks ja raskeks. Kerge temperament iseloomustab lapsi, kes on paindlikud ja rõõmsameelsed, kes rõõmustavad oma vanemaid. Kerge temperamendi alaliik on
aeglaselt aktiveeruvad lapsed - neid iseloomustab:
esmalt ettevaatlikud (uues olukorras), eemaletõmbuvad, kohanemisaeg on pikk, peale kohanemist võivad olla sama aktiivsed ja entusiastlikud kui teisedki.
Puuduvad tõendid ebakindluse suhtes.
Olulised on vanemate ootused ja vanemate võime oma last mõista, see tähendab, et mida arusaajam on vanem, et tegu ta lapse ainulaadse eripäraga, seda kergem on sellega toime tulla nii lapsel, kui vanematel endil.
Riskifaktor: tihti käsitletakse nende laste käitumist kui probleemset, neid peetakse ärevateks, halvasti kohanevateks.
Kohanemisvõime all mõeldakse seda, kui kiiresti ja kergelt inimene kohaneb muutustega ja uute asjadega. Kergelt kohanev inimene ei vaja ettemõeldud plaane ja ajagraafikuid, üllatavad muutused ei aja teda paanikasse.
Raskelt kohanev inimene tahab olla juba tuttavas ja turvalises keskonnas. Etteaimamatud olukorrad tekitavad temas tundeid, et ta ei kontrolli oma elu ja tänu sellele punnib ta vastu iga uue asja suhtes. Iga väiksemgi muutus võib rikkuda tema päeva.
Sellise lapse jaoks on kõige tähtsam rahulik, heatahtlik psühholoogiline õhkkond kodus ja lasteaias. Last- (võimalik, et melanhoolikut) tuleb palju kiita, näidates talle oma usku tema võimetesse. Isegi kui ta täidab ülesande halvasti, tuleb temasse sisendada usku, kiites heaks tema püüdu lahendada üks või teine ülesanne.
Lapsele tuleb luua pidevalt võimalus saada eduelamusi ka kõige tähtsusetuna tunduvatest ülesannetest. Sagedamini rääkida läbi positiivsed momendid, püüda teda eemale tuua murelikest mõtetest. Õpetada talle tegema iseseisvaid valikuid ka harjumuspärastes elulistes situatsioonides (millise mänguasjaga mängida, mida selga panna, kellega mängida, mida süüa jne).
Seega saab soovitada teil otsida kirjandust laste temperamenditüüpidest, kus võite leida ka tuge ja häid mõtteid, kuidas oma last parimal moel tema arenguteel toetada.
Rõõmu ja rahulikku meelt!
