Tütar 7-aastane, lasteaia viimases rühmas. Trennis käinud kaks aastat regulaarselt mitu korda nädalas ja tõrgeteta. Mõned kuud tagasi teatas, et enam ei taha. Enam-vähem samaaegselt tekkis probleem ka lasteaias käimisega. Õhtuti palju nuttu ja muret, et järgmisel päeval peab minema lasteaeda ja mis kell ma ta ikka ära võtan ja mitu tundi seal peab olema jne. Ometigi lasteaias käinud al. teisest eluaastast ja varemalt ei ole probleeme esinenud ning nüüd viimase rühma lõpus oleksime nagu sõimes tagasi. Lasteaeda läksime ikka, ka pisaratega ja tasapisi läks lihtsamaks, kuid päevad teen talle siiski natuke lühemad, kui varemalt. Trenniga ei ole suutnud probleemi ületada- trenn, mis talle kogu aeg meeldinud on ja milles ta ka tugev on, on talle nüüd täiesti vastumeelt. Kui mainin, et trenni vaja minna, tuleb alguses kortsus kulm ja vaidlemine ning edasi juba pisarad ja hüsteeria. Äärmisel juhul on laps nõus trenni tegema, kui istun terve trenni aja juures. Proovisime ka niimoodi- sel juhul teeb trenni kaasa aga tujutult ja pingutamata ning iga kord tuleb eraldi teda veenda. Kahju on, et kaks aastat trenni on justkui maha visatud ja ometigi talle see väga meeldis ning sobis. Leian ka, et trenn on lapsele vajalik. Püüan mõista, miks ta ei taha enam teha asju, mis enne olid sobivad ja isegi meeldisid. Kas see on mingi ealine eripära või olen ise midagi valesti teinud, kuid viimased kuud on tütrega väga keeruline ja ta on muutunud tujukaks/turtsakaks ja endisest rõõmsast aktiivsest lapsest on saanud toriseja ja vaidleja ning põhiline vastus on "ei taha" ja "emme peab tulema/olema/viima/tooma jne". Hea meelega külastaksin temaga psühholoogi, kuid lastepolikliinikus on järjekorrad väga pikad.
Olete mures tütre pärast, kes ei soovi viimasel ajal minna ei trenni ega lasteaeda ning püüate aru saada, mis lapsega toimub.
7aastane oskab juba piisavalt oma tundeid ja mõtteid selgitada, kui teda kuulata. Teadmata, kas olete seda teinud, soovitan aktiivset kuulamist – seda laadi kuulamist, mil te oma mõtted, tunded, ettepanekud, selgitused jms kõik ajutiselt kõrvale panete ning keskendute ainult kuulamisele. On oluline vahe, kas me kuulame selleks, et anda omapoolseid selgitusi-arvamusi, või kuulame selleks, et aru saada. Oluline on last rääkimisel toetada sel moel, et anda talle tema tunded-mõtted niimoodi tagasi, nagu teie neist aru saate, siis saab laps seda kinnitada või ümber lükata. Nii on lootust, et saate paremini aru lapsega toimuvast ja seega otsida koos lahendusi. Aktiivse kuulamise kohta saate vajadusel vaadata ka Sinamina lehelt KKK alt.
Ehk on siiski võimalik tähelepaneliku ja mõistva kuulamise kaudu aru saada, mis last segab. Kas on lasteaias midagi muutunud (kaaslased, õpetajad, rutiinid jms), või on trennis mingid asjaolud, mis last segavad. Reeglina segavad last ikka emotsionaalsed asjaolud: ärevus ja pinge, keerukad suhted, rahulolematus iseenda ja/või teistega. Mõelda võiks ka sellele, kuidas on suhted kodus, kas laps saab piisavalt magada, kas vanemate tähelepanu on piisav, kas päevades on ka niisama olemist, aeglust, mõtisklemist – vahel on lapse päevad sama pingelised nagu vanematel, täistööpäev lasteaias pluss trennid. Pole siis ime, et laps väsib.
Teie tütar on juba selles eas, kus ta kindlasti ei taha olla n-ö objekt (nagu väikelapsed ju tihti on: tee seda, ära seda tee, tule siia, lähme sinna), tema tahab kindlasti olla subjekt, kes ootab, et ka tema käest küsitakse, et ka tema arvamus on tähtis, ta peaks saama teha eakohaseid valikuid, tema lahendused võiksid olla vanemate poolt arvestatavad jms. Ka lapse kuulamine ja kohal olemine ainult tema jaoks lisab lapsele tunnet, et ta on keegi tähtis, väärtuslik ja armastatud.
Samas on vanema ülesanne õpetada lapsele toimetulekut pingutuste, raskuste ja pettumustega. Seda saab teha lapse tunnete aktsepteerimise kaudu, raske olukorra normaliseerimise kaudu. Elu on ju selline, et siin on vaja pingutada, on vaja õppima toime tulema sellega, et alati ei ole tore, et vahel on jaks otsas jms. Lapsel on vaja kogeda, et tema pingutusest oleneb tulemus, ja just pingutuse eest on vaja last tunnustada.
Nii et teie laps vajab kindlasti kuulamist-toetamist, nii selles osas, mis puudutab mõistmise poolt, kui ka selles, mis puudutab frustratsiooni talumise poolt. Mõlemas on vaja teie toetust ja abi. Kogu regulatsioon on alati vanema käes, laps lihtsalt reageerib nii eluolukordadele kui ka sellele, kuidas vanem omakorda reageerib lapse käitumisele. Last toetab kõige paremini, kui reageerime aktsepterimise, tähelepanelikkuse ja mõistmisega.
Kui probleem püsib, võite loomulikult pöörduda ka psühholoogi poole, ka pereterapeutide jaoks on tegu igapäevase töö temaatikaga.
