Minu mure seisneb selles, et ma ei saa selles maailmas lokkava ebaõiglusega hakkama. Selles mõttes, et võin küll kohati lihtsalt silmad kinni pigistada ja teeselda et seda tegelikkuses ei eksisteeri vaid see on kõik ainult minu enda peas.. ja siis teen silmad lahti ja näen, et see on vägagi reaalne. Ma ei tea kuidas saada üle sellest mida inimene siin maailmas korraldab. Mõistan ka seda, et mitte kõik inimesed pole halvad vaid on ka neid kes tõesti püüavadki oma elu nii elada, et nad sellega teistele halba ei tee. Aga suurem enamus siiski sellest ei hooli mis tagajärjed nende sõnadel või tegudel on. Oluline on ainult see, et nemad ennast hästi tunneksid.. teiste tunded on täiesti teisejärgulised. Ja siinkohal ei pea ma silmas ainult teisi inimesi vaid ka loodust ja loomi. Loen suure huviga neid artikleid kus keegi on taas enda jaoks taimetoitluse avastanud. Ja samas tilgub süda iga kord verd kui poes käies seda tohutut hulka liha näen mis lettidelt vastu vaatab. Kõik need vorstid ja kotletid on kunagi olnud elusolendid kelle elu inimene hoolimatul ja julmal viisil lõpetanud on. Jällegi ainult selleks, et enda isusid rahuldada. Kas loomad sellepärast kannatavad pole oluline. Näen tihti õudusunenägusid sellest kuidas loomi elusast peast nülitakse ja kui palju haiget see neile teeb.. Kust on inimene võtnud õiguse kellegi teise elu üle otsustada?? Mõistaksin liha söömist ainult sel juhul kui loomal oleks lastud kõigepealt oma elu õnnelikult lõpuni elada ja selle asemel et loom kuskile põletusahju saata või maha matta, võiks temast ju äärmisel juhul siis vorsti teha. Aga selline massiline loomade kasvatamine ja võimalikult kiire nuumamine täiesti ebainimlikes tingimustes, et siis selle vaese looma elu jällegi piinarikkalt lõpetada... milleks?? Elan Rakveres ja näen seega tihti veokeid mis loomi Rakvere lihakombinaati veavad.. nutan iga kord ja palun nende notsude eest.. ja samas tahaks sellele veokijuhile vastu hambaid anda.. et kuidas ta saab nii südametu olla, et need loomad tapamajja veab.. samas saan aru, et tema teeb ka kõigest oma tööd. Aga ei mõista neid inimesi, kes konkreetselt tapamajas töötavad.. neil ilmselt puuduvad igasugused emotsioonid kui nad sellist tööd teha suudavad. Mulle on öeldud, et minu mõtteviis on lapsik ja et oleks aeg juba suureks kasvada ja aru saada, et nii need asjad siin maailmas käivadki.. Aga kas tõesti???? Ma ei arva nii.. See on alati nii olnud, sest on nii vähe inimesi, kes sellest hoolivad, et selleks, et neil kõht täis oleks, peavad loomad kannatama. Pigem peetakse taimetoitluse propageerijad napakateks rohusööjateks ja saadetaks nad hea meelega kuskile metsa elama, et nad "normaalseid" inimesi oma sõnumiga ei häiriks. Minu küsimus ongi, et kuidas selle kohutava valuga toime tulla ja leppida maailmaga sellisena nagu see on, et mitte ise hulluks minna?? Ma olen mitmeid kordi mõelnud loomade varjupaika vabatahtlikuks minna, et saaksin vähemalt niigi oma panuse anda.. samas kardan seda kohutavalt, sest ma ärritun juba ainuüksi nende lugude peale mis aeg-ajalt lehes ilmuvad. Et mis seisus loomad varjupaika jõuavad ja kui palju nad kannatama on pidanud. Looma seisukohast on muidugi hea kui inimene, kes temast tõeliselt hoolib, tema eest hoolitseb.. Peale seda kui tal on mingi hirmus kogemus selja taga. Aga minu esimene reaktsioon oleks jälle kohutav viha selle inimese vastu, kes looma sellisesse seisundisse jättis ja soov talle endale samaga vastata. Nii et kardan, et teeksin oma kohalolekuga varjupaigas pigem halba kui head.. Ma ei taluks seda, et inimene kes loomaga niimoodi käitunud on, sellest karistuseta pääseb nagu see meie riigis kombeks on. Ja samas pole loom ju selles süüdi, et meil olematud seadused on. Aga kardan siiski seda, et saaksin veel rohkem haiget kui sellele ebaõiglusele nii lähedal oleksin. Praegu on veel mingigi naiivsus säilinud, et ehk ei ole asi ikka nii hull kui kõrvalt paistab. Kuigi tean, et tegelikult ikka on küll..
Samuti ärritab mind ärimaailmas eksisteeriv ükskõiksus ja omakasupüüdlikkus. Töötajaid ei väärtustata piisavalt ja iga kord kui keegi enda eest seista julgeb, näidatakse talle ust, väites, et järjekord tööle soovijatest ulatub Narva sillani ja kui töötajal on mingi probleem, siis võib ta kasvõi kohe oma kompsud kokku korjata ja lahkuda. Justkui poleks see panus mis ta siiani endast andnud on, mitte midagi väärt. Et kõik on asendatavad. Tuleb ennast pidevalt tõestada, et töökoht säiliks ja sinu asemele kedagi uut ja veel paremat ei võetaks. Oluline on ainult raha, pole vahet kes selle nimel rabab, et tööandjale see raha kokku ajada.. Ilmselt ei peaks selle üle siis imestama, et loomadest nii vähe hoolitakse kui inimene isegi eriti hinnas pole.
Tunnen seda pidevalt, et ei jaksa siin maailmas enam elada.. Vanasti öeldi selle kohta, et kui elada ei jaksa eks tapa ennast siis ära.. Aga kas see oleks lahendus?? Sellega teeksin ju jälle oma lähedastele haiget.. Olen korduvalt antidepressante söönud ja erinevaid psühholooge külastanud, aga keegi neist pole mind siiani aidata suutnud.. Nende lahendus on, et mõtle positiivselt!! Mismoodi on minu küsimus?? Kui minu ümber toimuvad sellised asjad? Aga mis on siis lahendus? Huvitun väga ka poliitikast ja jälgin hoolega ka seal toimuvat.. ja paraku valmistab see mulle üha suuremat pettumust, sest on ilmselge et need inimesed pole poliitikas selleks, et kellegi teise elu paremaks muuta vaid ainult selleks, et enda elujärge parandada. Ja inimesed, kes päriselt hoolivad(nt. Siiri Sisask) süüakse ruttu välja, et nad teisi halba valgusesse ei saaks jätta.. Nüüd on meil lisaks see sõjakirves kukil.. niipea kui teleka või interneti lahti lööd, hüppavad pealkirjad nagu "Venemaa ründab homme", "Põhja-Korea katsetab rakette" jne. näkku.. Nagu kõigest muust veel vähe oleks.. Mis maailm see on?? Ja kuidas siin ellu jääda?
Tänan, et jagasite siin oma mõtteid. Jah, maailmas on palju ebaõiglust ja kannatusi ja teie hoolivus on väga liigutav. Teil on kindlasti palju potentsiaali oma maailmavaate eest seista ja abivajajatele palju head teha. Olete sellele palju mõelnud ja kindlasti ka konkreetemalt häid kavatsusi ka teostanud. Nii see ongi, et üks inimene ei suuda palju maailmamuresid leevendada, kui aga igaüks teeks kasvõi seda, mida tema teha saab, siis oleks ka juba suur panus. Ka suhtumine ja selle eest seismine võib tuua muutusi. Nagu ka teie, kes te püüate oma arusaamu väljendada ja õigluse eest seista. See ongi ellujäämise võimalus, et teie saate teha just seda, mida oskate ja jaksate. Teiesuguseid on vaja selleks, et leiaksite sarnaseid mõtlejaid ja mida rohke neid on, seda suurem on ka võimalus, mida konkreetselt teha. Kui palju teha või suurt muutust teha näib lootusetu, siis võib ju suhtuda ka nii, et aidata kasvõi üht inimest, kodutut looma, teha üks heategu päevas või öelda mõned soojad sõnad kellelegi, see on ju ka vahel väga-väga oluline kellelegi. Kui kasvõi ühel inimesel on ühel päeval midagi ilusat, siis sellest võib alguse saada midagi enamat. Igal juhul soovin teile igasse päeva kasvõit ühe ilusa mõtte, julgustava naeratuse kellelegi, toetava abi või lihtsalt kellegagi murede ja rõõmude jagamist.
Kust on inimene võtnud õiguse kellegi teise elu üle otsustada?? Mõistaksin liha söömist ainult sel juhul kui loomal oleks lastud kõigepealt oma elu õnnelikult lõpuni elada ja selle asemel et loom kuskile põletusahju saata või maha matta, võiks temast ju äärmisel juhul siis vorsti teha. Aga selline massiline loomade kasvatamine ja võimalikult kiire nuumamine täiesti ebainimlikes tingimustes, et siis selle vaese looma elu jällegi piinarikkalt lõpetada... milleks?? Elan Rakveres ja näen seega tihti veokeid mis loomi Rakvere lihakombinaati veavad.. nutan iga kord ja palun nende notsude eest.. ja samas tahaks sellele veokijuhile vastu hambaid anda.. et kuidas ta saab nii südametu olla, et need loomad tapamajja veab.. samas saan aru, et tema teeb ka kõigest oma tööd. Aga ei mõista neid inimesi, kes konkreetselt tapamajas töötavad.. neil ilmselt puuduvad igasugused emotsioonid kui nad sellist tööd teha suudavad. Mulle on öeldud, et minu mõtteviis on lapsik ja et oleks aeg juba suureks kasvada ja aru saada, et nii need asjad siin maailmas käivadki.. Aga kas tõesti???? Ma ei arva nii.. See on alati nii olnud, sest on nii vähe inimesi, kes sellest hoolivad, et selleks, et neil kõht täis oleks, peavad loomad kannatama. Pigem peetakse taimetoitluse propageerijad napakateks rohusööjateks ja saadetaks nad hea meelega kuskile metsa elama, et nad "normaalseid" inimesi oma sõnumiga ei häiriks. Minu küsimus ongi, et kuidas selle kohutava valuga toime tulla ja leppida maailmaga sellisena nagu see on, et mitte ise hulluks minna?? Ma olen mitmeid kordi mõelnud loomade varjupaika vabatahtlikuks minna, et saaksin vähemalt niigi oma panuse anda.. samas kardan seda kohutavalt, sest ma ärritun juba ainuüksi nende lugude peale mis aeg-ajalt lehes ilmuvad. Et mis seisus loomad varjupaika jõuavad ja kui palju nad kannatama on pidanud. Looma seisukohast on muidugi hea kui inimene, kes temast tõeliselt hoolib, tema eest hoolitseb.. Peale seda kui tal on mingi hirmus kogemus selja taga. Aga minu esimene reaktsioon oleks jälle kohutav viha selle inimese vastu, kes looma sellisesse seisundisse jättis ja soov talle endale samaga vastata. Nii et kardan, et teeksin oma kohalolekuga varjupaigas pigem halba kui head.. Ma ei taluks seda, et inimene kes loomaga niimoodi käitunud on, sellest karistuseta pääseb nagu see meie riigis kombeks on. Ja samas pole loom ju selles süüdi, et meil olematud seadused on. Aga kardan siiski seda, et saaksin veel rohkem haiget kui sellele ebaõiglusele nii lähedal oleksin. Praegu on veel mingigi naiivsus säilinud, et ehk ei ole asi ikka nii hull kui kõrvalt paistab. Kuigi tean, et tegelikult ikka on küll..