Tervist olen 14 aastane tüdruk,oma pärisnime ei soovi avaldada.Elan emaga isast lahus.Vaadates meid tundume emaga alati armas väike pere,aga kui asjad puudutavad hindeid ei ole asjad nii toredad kui võiks.Nimelt mu ema on väga lahe isiksus ta on tore,lõbus,armas ta on parim,aga kui ma saan mõne halva hinde siis hoian hinge kinni,et ta ei vaataks ekooli,kuna siis läheb põrgu lahti.Ta ütleb,et ei taha nii lolli ja rumalat last endale,tunnen alati kuidas mu enehinnang langeb.Ei ole hea kuulda kui nõme,rumal ja loll sa oled.Ta karjub,närvitseb,langetab mu enesehinnagut ja vaikib.See võib tunduda teile kui normaalne asi,aga ma ei julge talle enam isegi asju rääkida,kardan hirmsat vastu kaja.Ma arvan,et see ei ole normaalne ning kui see veerand läks mul väga halvasti ja tuleb kaks kolme siis teeb see mu murelikuks.Kardan kuulda seda,mis ta ütleb.Ma olen tegelikult hea õpilane lõpetasin eelmise veerandi kiituskirjaga,aga alati saab paremini ja kes palju teeb see palju jõuab nagu ta ütleb.Ta ise on tartu ülikooli lõpetanud ja ootab minust palju ning tihti võrdleb mind mu sugulasega.Ma pole,aga tema ma arvan,et elus võib läbi lüüa ka nõrgemate hinnetega,ma usun,et minust saab ühel heal päeval ürituste korraldaja.Ma usun,et löön elus läbi,aga praeguses hirmus pean langetama otsuse kodust ära joosta.Kas või väheseks ajaks,et ta mõistaks,mis ta mulle teeb oma karjumisega ma pole tema,ma ei taha minna tartu ülikooli,ma tahan olla mina mitte tema.Nii,et paari päeva pärast pakin oma asjad,võtan oma koera ja lahkun.Tahaks teada kas ta tunneb midagi halavasti.Kuigiks tean see murrab ta südame ta armastab mind väga,aga minu eneshinnangu alandamisega ta ainult lõhub meie suhet,sõprust,usaldust ja eelkõige armastust.Loodan,et see paneb ta mõtlema,et karjumine ei aita ja kui mina ja mu koer lahkume pole tal kedagi.
Usun, et siia foorumisse kirjutamine ei olnud sulle kerge. Kirjutatut lugedes tundub, et oled meeleheitel, nõutu ning oma mures üksi ja nurkasurutud. Oma mure jagamine näitab aga, et oled oma ema vastu hooliv ning otsid tõsimeeli võimalikke lahendusi ka väljastpoolt. Seda suudavad ka vähesed täiskasvanud, noortest rääkimata, - seega tunnustan sind julguse eest!
Julguse eest seista oma vajaduste eest. Oma kirjas oled täpselt ja selgelt välja toonud oma murekoha ja kirjeldanud tundeid, mis sellega seoses tekivad ning konkreetse kahju, mille saad.
Usun, et kuna suudad end nii selgelt väljandada ja kirjeldada toimuvat, on sinu käes ka võti olukorra muutmiseks.
Mida silmas pean?
Sinu olukorras tuleb kasuks selline suhtlemistehnika, nagu selge minakeel. See tähendab, et väljendad ausalt ja siiralt oma mõtteid, tundeid, vajadusi, ootusi või ka pettumust (vastavalt siis mis on teemaks) või mis iganes tunned.
Saan aru, et ema on sulle väga oluline ja vaatamata sellele, et teil on olnud raskeid hetki ja kohe on selline taaskord tulemas…ei saa mitte keegi teine sinu eest seista ja sinu eest rääkida, nii hästi kui sa ise (sest sina tunned ennast ju kõige paremini)- seetõttu tuleb sul endal seda teha.
Võiksid valida selleks sobiva aja ja koha (möödaminnes olulisi teemasid pole mõtet käsitlema hakata)- näiteks kutsuda ema endaga kohvikusse (väljaspool kodu, avalikus kohas rääkides, suudad ise end rohkem valitseda ja ema samamoodi). Anna teada, et soovid temaga rääkida olulisest asjast, mis sind vaevab ja et tema saab sind selles aidata.
Kohtumisel saadki rääkida olukorrast, mis haiget teeb (Näiteks: "Kui mulle öeldakse nõme, rumal ja loll, teeb see mulle väga haiget. Tunnen, et ma ei ole piisavalt hea ja see murendab mu enesehinnangut. See teeb mind tõeliselt õnnetuks. "
Selle suhtlemisoskuse- minakeele ja enesekehtestamise kohta saad lugeda: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Siis kuula, mida ema vastab (võimalik, et ta läheb "põlema", solvub, või hakkab ennast õigustama). See on loomulik- kellelegi ei meeldi kuulda, et on teisele kurbust või pettumust valmistanud. Püüdke rahulikuks jääda ja sõnastage ümber, mida ta vastab. See aitab tal rahuneda. (loe aktiivse kuulamise kohta samalt lingilt, mille lisasin ettepoole) Siis korda oma minasõnumit- räägi taas sellest, mida tunned seoses olukorraga ja ka seda, mida ootad.
Minakeeles enesest rääkimise tulemusena peaks ema mõistma, kuidas tema suhtlemisstiil (kindlasti soovib ta sulle emana parimat, kahjuks viis, mil moel ta ennast väljendab, ei ole sulle vastuvõetav ja võib viia äärmuslike tagajärgedeni- kodust ärajooksmine) sind mõjutab ning teineteisest parem arusaamine aitab teid jõuda koostööni. See on oluline! Koostöös saate mõelda, millised on sinu ja ema vajadused ning leida üheskoos võimalikke lahendusi kujunenud olukorrale. Ka selle kohta saad lugeda samalt lingilt, vaata: võitja-võitja meetod.
Kui tunned, et vajad emaga rääkimiseks abiväge- võid kasvõi kohe täna pöörduda oma koolis psühholoogi poole ning temaga oma murest rääkida. Temal on head oskused, kuidas sind toetada ja edasi ka sind ja ema neutraalselt vahendada (teievahelist vestlust).
Kodust ärajooksmine on kui meeleheitlik karjatus- mille sõnum on: mul on mure! See võib aga kaasa tuua lisapingeid, muret ja segadust teile mõlemale, - selle asemel soovitan endasse ja emasse uskuda ja proovida ikkagi rääkida. Palun, Stella!
