Siin üks ema kirjutas kuidas ta on iseendaga hädas ja kannatavad lapsed. Ka mina olen hädas. Ma olen enda meelest tegelikult väga heasüdamlik inimene, aga tunnistan, olen aeg ajalt tütre vastu vägivaldne. Löön teda (annan laksu pepule) ja mu liigutus jõuab mu mõtetest ette, millest on mul tohutult kahju, aga mul pole ka jõudu lahendada provotseerivaid olukordi alati rahulikult. Tegelen pidevalt enese kasvatamisega, olen võtnud eesmärgiks, et enam üldse ei löö, ei tutista last. Sest olen märganud, see üldse ei aita probleeme lahendada. Minu 5 aastane tütar on keerulise iseloomuga ja minu enda vaimne-hingeline väsimus annavadki mõnikord kokku tulemuse, et reageerin vägivaldselt. Ma ei alanda oma last, ei peksa teda ja ei tee muid õudseid asju. Löön ühekordselt teda, kui tütar mind provotseerib(seda ka mitte alati, pingutan ikka igas olukorras, et lahendada teisti), samas tean, et ka laps on hädas .....aga mõnikord on olukorrad lausa eluohtlikud, kui on ohus nt. väiksema õe elu (3 aastane) siis mul löövad lained üle pea ja pead tõstab vaid täiskasvanulik tegutsemistaktika, vastu löömine. Ma tean väga hästi, et ei tohiks lastele kunagi näidata enda eeskujul, et kui lüüakse, siis aitab alati sama tegemine teisele. Tegelikult vajab ka laps hoopiski abi, aga ma ei oska seda talle anda, vajaksin proffesionaali nõuandeid. Muretsen enda reaktsioonide pärast ja tahaksin tegelikult kuhugile abi saamiseks pöörduda. Aga kardan, et vbl abi otsimine toob kaasa pahandusi, lastekaitse ja muu sarnane. Muretsen ka väga lapse vaimse tervise pärast, kui ta mind väguvaldselt tegutsemas on näinud. Mis temast niimoodi saab...vahel tundub et ta kohe ootab et olukord lõpeks "ootuspäraselt" tutistamise või laksuga...ka mulle teeb see mõte väga haiget, et mu laps vbl nii alateadlikult oodata võib... Viimasel ajal on asi paremaks küll läinud minu poolt, sest püüan tõesti väga, mitte ükski olukord tegelikult tuumani ei lahene, kui seda vägivallaga lahendada. Mind aitab sageli kujutluspilt, et mu laps on nagu linnukene puuris, iseenda tunnete vangis...Meil on ka mehega raskusi teineteise mõistmisel, ei ole kasvatuses üksmeelt ja mees on töiselt depressioonis. Ärritub väga kergesti ja terve perekond kannatab asjata. Tema keeldub arsti juurde pöördumast. Tema pole ka vägivaldne sellisel viisil, nagu mina (ta ei teagi tegelikult KUI palju ma olukordi laksu ja tutistamisega lahendanud olen). Mees pigem käseb provotseerival, ja mitte sõna kuulaval lapsel minna teise tuppa, ja sealt mitte välja tulla. Või ütleb et tõstan su välja autosse, karju seal edasi, ähvardab, tegelikult ei tee ta seda kunagi. Kuid see on piisavalt hirmutav lapse jaoks. Üleüldse, teeb mulle meelehärmi meie erimeelse kasvatusele lisaks see, et meie lapsele mõjub ainult hirmutamistaktika. Kui sa ei kuula, siis panen nt su lemmikasja ära kapi otsa (kui laps nt teeb selle asjaga midagi keelatut, millest on räägitud, et nii ei tehta, et hoitakse oma asju) jne jne. Ma olen palju öelnud laksu andmise asemel - ma ei jaksa enam seda lollust vaadata, sa ei kuula mind üldse, niiet ma lähen nüüd ära õue, rahunema. Lähen jalutama. Tean, et seda ta kardab, ta kardab minust eemal olla. Samas, ma ei oska ka muudmoodi lahendada, ei taha lüüa, ei taha talle liiga teha. Aga ta ei lõpeta ka mõnikord, lollitab rõõmsalt edasi, naerab mu palumise peale lõpetada. Justnagu ootaks et asi lõpeks nii, nagu enamasti - laksu või sakutamisega.
Olgu, need on piisavad kirjeldused meie olukorrast.
Asja teeb keerulisemaks see, et olen lastega kodune ema, ja seda ei hakka ma siin rääkima miks. Mulle tegelikult väga meeldivad lapsed, ja olen alati väga tahtnud lapsi, igatsenud, lausa oodanud, et keegi paluks mul neid hoida. Kuid hetkel on olukord täiesti pea peale pööratud. Meil pole võimalik kasutada vanemate ja tuttavate abi laste hoidmisel, oleme mehega vaid kahekesi jaganud laste vaatamist-hoidmist. Aga kui nüüd päris asu olla, siis ega ma pole eriti ka saanud iseenda aega, tean et see on viga.
Ärge nähke vaeva seletamisel, et leiaksime lastele teisi hoidjaid vahetevahel. Me tegelemegi selle lahendamisega ka, kuid see pole nii lihtne.
Aidake palun vastata teistele küsimustele, et kas on võimalik kusagile abi leidmiseks pöörduda, kas sellest ei tule pahandusi?
Ja mida te mu 5 aastasest lapsest arvate, nende kirjelduste järgi. Eks tal on palju ka positiivseid omadusi, kuid neid ei hakka siin kirjeldama.
Väiksem laps on nagu teisest puust, ja ma pole teda üldse hellitanud, ta isegi püüab mõista suuremat õde. Ta lohutab ja hoiab vanemat õekest, kui too nutab ja kriiskab, aga no ega siis tollele läheneda saagi, võib vopsu saada hoopis. Lohutame distantsilt ja alati on oodatud mu vanem lapsuke mulle sülle, lohutust saama. Kuigi ta alguses kunagi sülle ei tule ja ajab meid minema hoopis. Kui ütlen et olgu, ma siis lähen niikauaks kööki, siis ta jookseb kohe sülle....ilmselt jälle mingisugune hirm...mis paneb tegutsema. Oehh....kust saaks asjalikku abi.... Eestis ka ju räägitakse tegelikult, et vägivald on halb ja parem üldse mitte tutistada ja lüüa last....aga kas on mõeldud sellele, et vanemad, kes vbl EI OSKA last kasvatada, või on laps nii keeruline, et temaga ongi raske hakkama saada, KUHU PEAKSID PÖÖRDUMA need lapsevanemad ??? Sellest ei piisa, et öeldakse, ärge lööge.
Teie kirjast kumab palju süütundeid ja siirast meeleheidet- kuidas käituda oma provotseeriva viieaastasega nii, et ta kuulaks, teeks koostööd.
Olete emana mõistnud, et last füüsiliselt karistades ei saavuta te oodatud tulemust. Karistustega ongi nii, et nad on vaid näiliselt kehtivad, see tähendab, et nad võivad ka korraks toimida (laps lõpetab ebakohase käitumise), kuid kahjuks soovimatu käitumine kordub mõne aja möödudes taas ja taas. Teiseks on karistustel suhteid halvendav mõju, pikkamööda kaob usaldus ja lähedustunne.
Samas tunnistate, et ei suuda oma tundeid niipalju kontrollida, et viha/pettumus/hirm saaksid väljendatud turvalisel moel. Olete täiesti õigel teel, lapsele haigettegemine kui kasvatusmeetod peab lõppema! Mitte kohe üldse ei ole nõus teie väitega, nagu oleks lapse karistamine: "...täiskasvanulik tegutsemistaktika, vastu löömine"…
Teil tulebki teha tööd oma tunnetega, mõista, miks ei suuda te reageerida sõnadega, rääkimisega, vaid käitute impulsiivselt ja last kahjustavalt.
Loomulikult võivad meie lapsed oma ebakohase käitumisega meid endast välja ajada, pahandada, kurvaks või vihaseks muuta. Turvaline ja last arendav viis on löömise-karistamise-hirmutamise-ähvardamise asemel rääkida oma lapsega selges minakeeles. Loomulikult tulebki meil vanematena oma lapsele teada anda, milline oli vastuvõetamatu käitumine ning teha seda hinnanguvabalt (et ei tekiks automaatselt vastupanu), mis kahju me vanemana sellest saime (aeg, energia, raha, negatiivsed tundmused, millegi tegemata jäämine jne.) ning mis tundeid see meis tekitab. Tõhusatest vanemlikest suhtlemisoskustest saate lugeda: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Oma tütre kohta kirjutate, et:"…laps on nagu linnukene puuris, iseenda tunnete vangis."Miks üks laps ebakohaselt käitub? Põhjuseid on erinevaid, kõige enamlevinum on ikkagi lapse tähelepanuvajadus. Mingil moel ta saabki selle vajaduse rahuldatud- käitudes ebakohaselt, reageerite te kiiresti…mis siis, et lüües- nagu isegi tõdesite- ta vist nagu ootakski seda (!).
Soovitan teil lapse tundeid peegeldada ja vajadusel oma tunnetest rääkides annate te lapsele nii vajaliku emotsionaalse sõnavara, mida ta suuremaks saades hakkab ebakohase käitumise asemel kasutama, rääkides oma tunnetest ja vajadustest. Ka kõige pöörasemalt käituv laps vajab rahulikuks jäävat vanemat, kes tuleb toime lapse tunnetega ja iseendaga. Tundeid tagasi peegeldades, neist rääkides- annate edasi sõnumi, et tunded ( ka vihased, kurvad, pettunud jne.) on aktsepteeritavad ja mööduvad, ema on minuga ka siis, kui tunnen end väga halvasti, ta armastab mind sellisena, nagu olen. Tasapisi õpib sellisel moel toetatud laps ka ise oma emotsioone paremini mõistma ning aegamööda väheneb vajadus ebakohaselt käituda.
Nagu ütlete, löömine pigem näitab seda, et vanem ei oska teisiti oma keeruka lapsega toime tulla, ja sageli tunneb end abituna.
Vanemlikku enesekindlust ja tõhusaid oskusi saab tõsta õppides suhtlemisoskusi. Löömisele on alternatiiv! Kuna tunnete, et ei oska antud olukorras toime tulla- võiksite mõelda osalemist mõnes Gordoni perekooli grupis, kus saaksite õppida efektiivseid suhtlusoskusi lapse erinevate probleemidega toimetulekuks. Ideaalis võiksite osaleda seal koos oma abikaasaga. Infot algavatest gruppidest erinevates Eesti paigus saate: www.sinamina.ee
Kuigi kirjutasite, et pole mõtet teile soovitada tegelemist lastehoidmisvõimaluste otsimisega, on see siiski äärmiselt oluline. Olete ema ja naisena seda väärt, et saaksite tegeleda ka iseenda vaimse tasakaalu taastamisega, iseenda aitamisega. Otsige julgelt abi spetsialistidelt- alustage kasvõi perearstist. Tuge saaksid teile pakkuda ka psühholoog või psühhoterapeut.
Tegelege asjadega, mis pakuvad teile rõõmu, suhelge inimestega, tegelege hobidega, puhake, hoolitsege oma vajaduste eest- ühesõnaga "täitke oma tassi". See on oluline just seetõttu, et kui teie emotsionaalne seisund on hea, alles siis saate olla piisavalt hea ema oma kahele tütrele.
Tallinnas saab tasuta psühholoogilist nõustamist Tallinna Psühholoogilise Kriisiabi keskusest: http://www.eluliin.ee/index.php/tallinna-psuehholoogiline-kriisiabi ja Tallinna Perekeskuses: http://www.pk.ee; kui olete lõuna -Eestist, saate abi Tartu Nõustamis- ja Kriisiabikeskusest:http://tnk.tartu.ee/index.html
