Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Muu :: Ma ainult ärritun ja karjun oma laste peale :(

Liis
Külaline
Postitatud 04.02.2014 kell 12:23
Tere,
Ma ei teagi, mis oleks õige pealkiri. Mul on 3 last. 3,5aastane ja 1,5 aastased kaksikud. Kui mul esimene laps sündis, ma olin nii õnnelik ja tundsin, et nüüd ongi õige aeg. Ülikool oli läbi ja tööl oli ka piisavalt käidud ning vanust ka nii palju, et laste peale mõtlema hakata. Kui esimene laps oli u 1,3 aastane, siis tundsin, et kindlasti tahaks veel lapsi ning nii saigi see mõte teoks tehtud. Sündisid kaksikud. Kartsin küll, et raske saab olema, aga kuna ma neid nii väga tahtsin, siis mõtlesin ja tundsin, et saan hakkama. Alguses saingi. Kui kaksikud olid u 8 kuu vanused, siis tundsin, kuidas jõud hakkab otsa saama. Nüüdseks olen jõudnud nii kaugele, et minust on saanud koletis. Ma olen niii väsinud, ma tunnen, kuidas ma ei jõua ega enam ka taha nende lastega tegeleda. Ma päevad läbi ainult karjun nende peale või siis olen nii vihane, et loobin ja lõhun asju. Selline vihastamine lõpeb üldjuhul sellega, et ma ainult nutan ja nutan ning tunnen ennast nii halva emana ja mul on nii kohutavalt kahju sellest, mis ma oma lastega teen. Ma tean väga hästi, et selline karjumine ei mõju lastele hästi. Suurem laps näeb milline ma olen ning kui ta mind jälle nutmas näeb, siis tuleb kohe lohutama ja pai tegema. Tegelikult peaks ju vastupidi olema. Ma olen laste peale nii pahane, et ma ei taha neid enda lähedale ka. Olen küll aru saanud, et mida rohkem ma neid endast eemale tõukan, sest pahuramad ja virilamad nad on. Aga ma lihtsalt ei suuda enam. Kaksikud ainult karjuvad ja lõhuvad ja kisuvad kõike. Ma olen nii ära vihastunud, et mul kõik kohad valutavad. Tahaks ainult magada ja et mind rahule jäetakse. Mul on tohutu stress. Ilmselt sellest tingituna ka migreen ning migreeni päevadel ma mõtlen, et tahaks lihtsalt ära surra ja vedelen lihtsalt voodis. Ma olen palju kaalus juurde võtnud ja riided enam selga ei lähe.
Ma olen nii väsinud sellest lõputust koristamisest. Kodu on hullem vist kui asotsiaalidel. Nõude hunnik on kogu aeg kraanikausis ja põrand on must. Selline tunne, et ma ainult koristaks ja mingit tulemust ei ole. Ma ei saa enam oma lastega hakkama. Või tegelikult ei tahagi enam saada. Igasugune optimism ja tegutsemistahe on kadunud. Mees on mul küll olemas, aga ta on tööasjus väga tihti ära ning kui ta kodus on, siis me ainult tülitseme või ta on oma toas ja tegeleb oma asjadega. Mina olen süüdi selles, et miks lapsed ainult karjuvad ning ta magada ei saa. Minu pärast võiks mees üldse minema ka minna, sest mul ei ole temast mingit kasu. Rääkida me enam omavahel ei saa. Eks ta on ise sama õnnetu ja väsinud. Meie peres on vist kõik väga õnnetud, vaevalt, et siin enam kellelgi hea olla on.
Ma ei saa mitte kuhugi minna, isegi dušši all käin koos lastega. Mõned üksikud korrad ma olen käinud väljas, aga koju tagasi tulles lapsed käituvad veel hullemini kui muidu. Tavaliselt pärast väljaskäiku tunnen ennast veel suuremas masenduses. See kodune elu koos lastega tundub veel õudsam ja väljakannatamatum. Ma olen kodu aeg ärrirunud. Kaksikud lihtsalt nutavad ja nutavad ja ma ei suuda neid rahustada nind siis ma hoopis karjun ja sakutan neid, et nad lõpuks ometi vait jääks. Kardan isegi, et võin neile haiget teha. Olen mõelnud lapsehoidja võtmise peale, aga lapsehoidjat nii raske leida ning paar inimest, keda olen proovinud, ei meeldi mulle ega lastele. Lapsed (pean siis silmas kaksikuid) ei ole nõus kellegagi jääma. Nad ainult karjuvad ja ripuvad mu küljes, Ühtegi sõna neil ei ole ja potil ei käi. Ma tean, et lastega kodus olemise aeg peaks olema väga ilus ja mõnud aeg. Foorumis loen teiste emade postitusi, kuidas nemad ei taha tööle minna, vaid veel oma pisikese tupsununnuksesega kodus olla, aga majanduslikult ei ole võimalik. Mulle tundub tööleminek ainus valguskiir, kuidas sellest põrgust pääseda. Ma ei tahagi kuhugi hetkel minna, sest kardan, et ma ei tule enam tagasi. Ma tegelikult ju armastan neid väga, aga see olukord on väljakannatamatu.
Ma nii väga tahaksin tunda ennast jälle õnnelikuna ja lastega koosolemist nautida. Ma näen kui halvasti ma lastele mõjun, Ma ei tea kust alustada, et ma jälle normaalseks muutuks. Igasugused soovitused on teretulnud.
Kadri Järv-Mändoja
Pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja
Postitatud 07.02.2014 kell 13:09
Kõigepealt ma väga vabandan viibinud vastuse pärast.

Kirjutate, et teil on kodus kolm väikelast ja nagu ma aru saan, siis abilisi ei ole. Seetõttu olete lastest, lõputust koristamisest ja tülitsemisest väsinud ja ei tea, mida edasi teha, et jälle õnnelik olla. Otsite juhiseid, kust alustada, et ennast jälle normaalselt tunda.

Väikelastega tegelemine nõuab vanematelt suurt füüsilist ja emotsionaalset pingutust. See aga tähendab, et väga olulisel kohal on puhkus ja aeg iseendale (ilma lasteta) ning ka mehega kahekesi oldud hetked. Teie loost saan aru, et teil pole kummakski eriti aega ega võimalust olnud. Kui jaks saab otsa, siis pole võimalik olla laste kasvatamisel loov ning olukorda nautida. Kuigi te tunnete, et olete halb ema, siis tegelikult te pole seda. Pigem olete väga väsinud ema.

Kuna te ise ei tunne ennast enam hästi, siis tajuvad seda ka lapsed. Seetõttu võivad lapsed teie küljes pidevalt rippuda ja mitte lasta teil lahkuda. Lapsed vajavad, et neil oleks vanematega lähedane side. See tähendab, et nad tahavad aega, mil nad saavad 100% vanema tähelepanu. Need hetked ei pea olema pikad, piisab 5 minutistki, kuid neid hetki tuleb tekitada piisavalt sageli. Kui te pole puhanud ning tunnete lastest tüdimust (mis on antud olukorras väga normaalne reaktsioon), siis on raske ka 5 minutiks pühenduda ning laps saab sellest aru. Kui olete väsinud ja enamus vestlust lastega on näiteks karjuvas kõneviisis või te ei jaksa väsimuse tõttu üldse nende mängudele ja juttudele vastata, siis lapsed saavad sellest aru ja käituvad aina hullemalt. Väikelaste vanematel on väga suur oht just sel viisil väsida ning suurde jonni ja karjumise tsüklisse sattuda.

Peale selle tajuvad lapsed väga hästi ka vanemate vahelisi pingeid. See võib olla üks põhjus, miks nad teid isegi üksi pesema ei lase, veel vähem kodust ära minna.

Ehk siis: mida enam väsite teie ja mida keerulisem on teil oma mehega läbisaamine, seda hullemalt käituvad lapsed ja suuremaks muutub kaos. Mis aitaks seda nõiaringi murda?

Ennekõike see, et palute endale kedagi appi. Ei ole mõeldav, et te peate üksi lastega hakkama saama. Paluge appi sugulasi või leidke ikkagi lapsehoidja (näiteks portaalist Pere24.ee). Isegi, kui kaksikud karjuvad ja ei taha lubada teil lahkuda, siis on raske midagi paremuse suunas muuta, kui te ei puhka ja ei tee ka asju, mis teile rõõmu pakuvad.

Prooviga rääkida ka mehega. Öelge, et olete väga väsinud ja sedasi enam ei saa. Ilmselt on temagi väsinud ja ei tea mis võiks olla lahendus. Katsuge koos leida aega, mil saate midagi ilma lasteta teha. Ühised tegevused aitavad lähedust taastekitada. Nii saate teda ehk ka enam lastega tegelemisse kaasata, sest ka tema vastutab ju nende eest.

Kirjutasite, et kui oletegi kodust välja saanud, siis peale seda on koju naastes lastega olukord veel hullem. Ka see on normaalne reaktsioon, sest nagu eespool kirjeldatud, tajuvad nemad teie väsimust. Seetõttu proovige koju tulles sellega juba arvestada ja leida võimalust neile kõigile ükshaaval veidi aega panustada. Seda ei saa te jällegi üksi teha. Keegi peab abiks olema, et seni teiste lastega tegeleda.

Oma enesetundest (väsimus, pidev soov magada, tüdimus, lootusetuse tunne jm) võiksite rääkida ka perearstile. Pika väsimuse taustal võib tekkida depressioon, mis tuleks kontrolli alla saada.

Väga oluline on ka mehega rääkida. On ju temagi lapsevanem ja olukorra eest vastutav. Kui te tunnete, et temaga rääkimine on väga raske ja igast jutust tuleb tüli, siis oleks väga hea mõte leida mõni perenõustaja, kes aitaks teil omavahel taas lähedust leida. Väikelastega peredes on just väga suur oht, et ollakse pidevalt vaid lapsevanemad ning pole võimalust ja jaksu olla ka elukaaslane või partner. Tekkivad pinged mõjutavad laste käitumist, mis omakorda mõjutab paarisuhet ning vahel on tõesti lihtsam nõustaja abiga tekkivast nõiaingist välja saada. Kui soovite leida oma elukohale lähimat nõustajat, siis võite vaadata siia: http://pereteraapiainfo.blogspot.com/2009/01/pereteraapia-koolitajad-pshhoterapeudid.html või kirjutada perekesusesse perekeskus at sinamina dot ee ja küsida kontakte.

4 lugejat arvavad, et see vastus oli abistav.

2 lugejat arvavad, et see vastus ei olnud abistav.

Kas see vastus oli abistav?
Näita kõiki postitusi (8)

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!