ma kirjutan siia, sest ma tunnen end väljakannatamatult halvasti. ma arvan nüüdseks, et ma ei ole midagi väärt. ei sooviks isegi öelda (ei soovi nö keelt kanda), kuidas asi algas, aga kohtusin tugeva tegusa mehega, kelle kõrval olen vaikselt kuhtunud. välimus on mul kena ja eks seetõttu jäingi silma. olin ka noor ja südikas siis (25). nüüd on 10 aastat möödas, kena olen ikka, aga kõik muu on justkui puruks. mu töökoht on ok iseenesest, aga karjääri ma teinud ei ole, lapsi pole. mees räägib pidevalt lahkuminekut, sest ma ei oskavat midagi, ma ei saa peenematele üritustele jne kaasa minna, sest ma ei sobi sinna, ei oska kaasa rääkida. ma kõige hullem on, et ma tean, et tal ongi õigus, sest kõik see on tõsi. jah, iga inimene on väärtus omaette, aga ma tõusen igal hommikul ja mul on raske riietuda ja süüa, sest ma ei tea, milleks. ma ei usu enam, et ma õnne leiaksin. ma teen paljusid asju üksi ja pealtvaadates olen kena, tubli, tegus naine võõrastele, aga nüüdseks ei rahulda see kõik mind. lähen nt muuseumi üksi ja ma ei rõõmusta, vaid pisarad tulevad silmi, sest see üksi käimine on mõttetu. kodus ma ka ei saa istuda, sest mees on siis tige, et ma millegagi ei tegele. ei oska isegi seletada kõike seda, mees ei ole mul halb inimene, aga ta on mu olemuse aastate jooksul justkui läbi näinud ja ma vaidlen vastu küll, aga tegelikult ma tean, et tal on õigus.
Te olete olnud oma mehega koos kümme aastat ja tunnete end tema kõrval aina kurvema ja üksikumana. Te olete elanud oma mehega koos, sest midagi selles elus on teile sobinud ja meeldinud. Hetkel aga tunnete, et selline elu ei rahulda teid enam. Ütlete, et pisarad tulevad silma ja pole isu teha neid asju, mida seni olete teinud. Üks võimalus on rääkida perearsti või psühhiaatriga võimalikust depressioonist. Teie kirjelduse järgi võib ühe asjana oletada, et teil võib olla depressioon ning kui see on nii, siis tuleb ravida seda nagu iga teist haigust. Lisaks ravimitele soovitan kindlasti ka teraapiat.
Teiselt poolt võin öelda, et oma tundeid on oluline kuulata. Kirjutate, et mees ei pea teid oma seltskonna vääriliseks ning räägib palju lahkuminekust. Igal inimesel oleks sellises suhtes kurb ja üksik olla. See suhe ei tundu olevat emotsionaalselt turvaline. Me oleme ju kõik erinevad ja on oluline leida enda kõrvale inimene, kellel on meiega piisavalt palju sarnast ja kes naudiks meie seltskonda. Ütlete, et teil läheb tööl piisavalt hästi ning olete kena, tubli ja toimekas naine. Me kõik väärime jagada oma elu inimesega, kes meie olemust väärtustab, näeb meie tugevusi ning suudab leppida nõrkustega. Teie kirjelduse järgi paistab, et teie kõrval olev mees ei ole lihtsalt inimene. Tihti hoiab meid harjumus ja hirm suhetes, mis ei ole turvalised, toetavad ega rahuldustpakkuvad. Võite endalt küsida, miks olete selle mehega koos?
Selleks, et leida inimesi, kes oleksid meiega nö ühel lainel, tuleb hakata tegema neid asju, mis meie enda hinge rõõmustavad. Kui te ei oska mehe peentel üritustel kaasa rääkida, siis järelikult ei ole need teie jaoks huvitavad teemad ja inimesed. Mõelge, kellega teile meeldib suhelda? Mida teile meeldib teha? Mis on teie jaoks rõõmustavad tegevused? Kui meel on kurb, siis on oluline leida inimesi, kellega oma mõtteid ja tundeid jagada. Oluline on suhelda nende inimestega, kes teist hoolivad ja võiksid teid kuidagi inspireerida või lihtsalt kuulata.
Iga naine puhkeb õide, kui ta lubab endale seda, mis teda rõõmustab ning lõpetab need suhted, mis teda alavääristavad ning vähendavad. Küsige endalt, kas on kursuseid või hobisid, mis teid huvitaksid või inimesi, kellega tahaksite senisest rohkem suhelda.
Kindlasti võite kasutada ka pereterapeudi või psühholoogi abi, et endas ja oma suhtes suuremale selgusele jõuda ning endale paremaid ja tervemaid otsuseid teha. Kui aga kurvameelsus on olnud viimasel ajal pidev ning tahtejõudu uute asjade tegemiseks ikka ei leia, siis kontrollige depressiooni võimalust ning otsige abi selle ravimiseks.
Kõike paremat soovides!
