Meil juba pikemat aega on nii et lapse magama panek võtab väga kaua aega.olen prooviud kella aegu muuta,meil on kindlad tegevused enne uneaega aga ikka läheb alati 1.5-2 tundi aega.nii õhtu une kui ka lõuna une korral.ja muul ajal jonnib minuga iga asja peale.ma ei anna järgi aga nii väsitav ja raske on see pidev võitlus.tunnen ennast nii läbikukkununa.ma ei oska midagi enam teha.kasvatan last üksi
Olete püüdnud igati toetada lapse unerežiimi, kahjuks võtab igaõhtune uinumine liigselt aega ja lapse pidev jonn teie energiat. Tunnete end läbikukkununa.
Mida üks väikelaps vajab- ennekõike rahulikku ja toetavat täiskasvanut. Lapse jonn/nutt kannab endas mitteverbaalset sõnumit sellest, et laps tunneb end halvasti, ta on segaduses, kurb, pettunud, et tal on mingi vajadus rahuldamata, jne. Väikesed lapsed, kes ei räägi (ja hiljemgi), nutavad palju. Nutt on ühelt poolt pinget maandav, teisalt aga nende viis lapsevanemalt abi paluda. See tähendab, et laps on hädas- ja kui lapsevanem sellises olukorras ärritub, pahandab, tõstab häält- ei ole see lapsele abistav. Laps saab tunde, et ta ei tohi tunda selliseid tundeid, nagu ta kogeb, ta ei ole vanemale vastuvõetav ja see kahjustab lapsele nii olulist emotsionaalseks ja füüsiliseks arenguks vajalikku turvatunnet- ja samas ei oska ega suuda ta veel end selgelt väljendada, ega ise oma vajadusi rahuldada.
Vanem saab last aidata rahulikuks jäädes ja proovides ennast lapse olukorda panna /empaatia/, ning sõnastada lapse poolt kogetav (näiteks: " Magama minek ei meeldi sulle kohe üldse. See teeb sind kurvaks ja ajab nutma."). Sealt edasi saate kontrollida, milline lapse vajadus vajab katmist- on see kuiv mähe, janukustutamine, lähedusvajaduseks süllevõtmine/hoidmine/kiigutamine, valu (hammaste tulek, kõhugaasid) leevendamine jne.
Kaasaegsed kasvatusteooriad viitavad mõistele - piisavalt hea ema. See tähendab, et nagu ei ole olemas ideaalseid inimesi, pole ka ideaalseid emasid. Kõik on inimesed ja inimesed võivad eksida. Ning eksimustest õppida ja püüelda tõhusamate vanemlike oskusteni- sest need on õpitavad!
Piisavalt hea ema on oma lapsega kontaktis, rahuldab lapse vajadused (söök-jook-uni-kuiv pepu-emotsionaalne ja füüsiline lähedustunne) ning on kontaktis ka iseenda vajaduste ja soovidega. See tähendab, et vanema "tass peab olema täis"- kui ema tunneb end väsinuna, üksi, kurvameelse, pettunud, vihasena, on haige- on ta energiatase madal, ning kui ema ei tule iseendaga toime, ei ole tal ka midagi oma lapsele anda (lapse vajadusi märgata). Selleks, et olla oma lapsele piisavalt hea ema, vajate ise tuge (emotsionaalset- mõistmist ja julgustust; teisalt konkreetset abi kodutööde tegemisel, lapsega tegelemisel). Kas teil oleks võimalik kaasata lapsekasvatusse teisi lähedasi inimesi- vanavanemad, sõbrad, miks mitte ka tore naaber- üksikvanem olemine on tõeline väljakutse ja te ei pea selle kõigega üksi toime tulema. Küsige abi! Et emarolli tõhusalt kanda, tuleb hoolitseda ka iseenda eest- piisavalt puhkust, meeldivaid emotsioone (hobid, sõbrad), korras inimsuhted.
Lapse nutu/jonni kohta saate lugeda:http://www.sinamina.ee/ee/uudiskiri/artikkel-millest-raagib-lapse-nutt/?c_tpl=1114 http://www.sinamina.ee/ee/uudiskiri/perekeskus-viis-labi-10-tasuta-loengut-perekoolides/?c_tpl=1114
Lapse uinumisraskuste kohta saate infot Sinamina foorumist- lapse areng- beebi ja väikelapse uneprobleemid: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/e-noustamine/postitused/?fid=6&tid=4917
Kui lapse jonn ka teie emotsioone mõjutab, väljendage ka siiralt oma tundeid - samas ikkagi olemas olles ja mitte ära lagunedes või lapse nõudmistele järele andes. Lapse tundeid peegeldadas ja vajadusel oma tunnetest rääkides annate te lapsele nii vajaliku emotsionaalse sõnavara, mida ta suuremaks saades hakkab ebakohase käitumise asemel kasutama, rääkides oma tunnetest ja vajadustest. Laske lapsel nutta- nutt on parim pingemaandaja! Kui laps on nutnud end tühjaks ja ta kõrval on mõistev ent kindlaks jääv lapsevanem- on see parim, mida oma põnnile pakkuda saate! See on sõnum, et tunded ( ka vihased, kurvad, pettunud jne.) on aktsepteeritavad ja mööduvad, ema on minuga ka siis, kui tunnen end väga halvasti, ta armastab mind sellisena, nagu olen. Tasapisi õpib sellisel moel toetatud laps ka ise oma emotsioone paremini mõistma ning aegamööda väheneb vajadus "jonnida". Lisaks on äärmiselt oluline, kuidas vanem ennast väljendab olukordades, kus lapse käitumine ei ole talle vastuvõetav, abiks on siin suhtlemisoskused. Vanemana tunneme end kindlalt ja reageerime rahulikumalt, kui teame, mil moel käsitleda keerulisi olukordi/konflikte või kuidas aidata mures last. Vaadake: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Lisan siia paar raamatut, mida saate huvi korral nutust/jonnist lugeda: Teusen, G. „Jonniiga. Abiks lapsevanemaile sel raskel ajal“, Kunst, 2000; Solter, A.J., „Nutt ja jonnihood. Kuidas aidata lapsel oma tunnetega toime tulla“, Väike Vanker 2007, 2012.
